Võrtsjärve sünd

Kunagi ammu, veel Kalevipoja ajal, elas Vanapagan praeguse Võrtsjärve lähedal. Tühi lagendik ja metsatukad katsid peagi tekkiva järve paika. Vanapagan elas lagendikul, sest metsatukad olid täis haldjaid. Nad kaitsesid metsa kogu oma hingega. Iga saatanlik olend lennutati metsast kui tuul. Teised haldjad ja Jumala saadikud olid ainsad metsades. Ainult kord aastas, mis juhtus olema kevadel, tuli Jumal ise metsi ja haldjaid külastama.

            Ühel päikesepaistelisel päeval, kui Vanapagan parajasti väga varju tahtis saada, üritas ta haldjate metsa hiilida. Ta oli peaaegu jõudnud ühe korraliku kuuse alla, kui väike haldjas teda märkas. Olend hõikas: „Appi, Vanapagan on metsas! Appi, appi!“

Vanapagan puges nii tihnikusse peitu kui võimalik, aga haldjaemand märkas teda ikka.

Ta karjatas: „Mida sina siin teed?“

Vanapagan vastas kokutades: „Jube on olla selle kõrvetava päikese käes. Kas sa ise ei sooviks minu asemel varju?“

Haldjas suutis ka sellele kohe õigustatult vastata: „Me andsime sulle Jumala loal suurepärase lagendiku aastaringselt elamiseks, kas sellest sulle ei piisa?“

Vanapagan hädaldas ikka: „Ma olen küll tänulik selle eest, kuid sellisel päeval on see päike talumatu.“

Haldjaemand lausus selle peale: „Ei, see pole minu mure. Küll Jumal varsti külastusele tuleb, siis tegeleb ta sinuga!“

See ehmatas Pagana ära ja ta vastas: „Oh ei, palun andestust, ma ei tahtnud Jumalat segada. Ma juba lähen.“ Nii ta lahkus.

            Paari päeva pärast tuli Jumal külastuskäigule. Vanapagan istus oma lagendikul ja lootis, et Jumal tema juurde ei lähe. Kõik haldjad olid kokku kogunenud, et Jumalat tervitada. Ta saabus ja küsis: „Kas on ka midagi uudist?“

Haldjaemand koos teiste haldjatega rääkisid Vanapagana ulakuse Jumalale. Ta oli maruvihane, kui kuulis halvast teost. Ta küsis: „Kus see Vanapagan on? Me peame ta siit minema ajama nii ruttu kui võimalik!“

Kõik läksid teda lagendikule otsima. Vanapagan teadis, et peita ta ennast ei suuda, järelikult pidi nendega rääkima. Jumal jõudis Vanapagana ette ja küsis: „Kes lubas sul minna meie metsadesse ja väikeseid haldjad hirmutada?“

Ta vastas: „Keegi ei lubanud, tegin seda enda soovil ja tahtel.“

Jumal lausus selle peale: „Kui keegi sind ei käskinud siis peame sind karistama.“

Vanapagan oli surmani hirmunud ja palus: „Ei, ärge tehke mulle midagi, ma ei tahtnud ju kellelegi halba.“ 

Jumal hüüdis: „Mina ei hakka sind vigastama, aga sa pead otsima endale uue elukoha!“ Vanapagan anus teda, et lagendik talle jäeks, kuid asjatult.

Kõikvõimas mees lausus: „Terve see aasta paistab taevas kõrvetav päike, kuid ainult sinule. Sina kaod lagendikult ja metsa äärest ning selle sillerdava maa asemele tuleb järv! See on sinu karistus! Kui oleksid õigesti käitunud oleksid saanud edasipidi ennast järve ääres jahutada, kuid enam mitte.“

         Järsku tõusis tugev tuul ja uuristas üüratu augu. Hakkas sadama ja kogu kauss täitus veega. Koos tuulega tõusis Vanapagan õhku. Ta üritas nii palju, kui suutis, aga ta lahkus koos tuule ja tolmuga. Peale seda oligi valmis järv, mis karistus Vanapaganale, et ta metsa varju hiilis. Ta pidi kannatama põletava päikest terve aasta, ilma et saaks ennast ilusas järves jahutada. Tema karistus oli teadmine, et ta ajati minema kohast, mis talle alguses ei meeldinud, kuid lõpuks oleks see olnud kõige parem elukoht. Hiljem nimetasid uued asukad, ehk inimesed, järve Võrtsjärveks.

       Nii ongi eestlastel olemas Võrtsjärv. Kõik tänu Vanapagana ulakatele trikkidele ja üritamisele Jumalat petta.

Autor: Katarin Leppik 8A (14-aastane)

Juhendaja: õp Eva Pedaja