Elas kord üks
Hiiglane, kes elas Läänemaal praeguses Nõva vallas. Tal oli väga ilus maja.
Sellel oli suur ja uhke aed ümber, kus kasvas palju puid, põõsaid ja lilli.
Teised inimesed ei sallinud teda, sest ta oli väga suur ja kole ning neil
polnud nii ilus kodu nagu temal. Hiiglane oli väga seiklushimuline
ning ühel päeval läks mööda maailma ringi reisima. Ta leidis reisilt palju
endasuguseid, kellega ta sai sõpradeks. Nelja aasta pärast tuli ta koju tagasi.
Seal, kus oli enne olnud ta kodu, oli nüüd palju tuuleveskeid. Inimesed olid
võtnud kõik puud, põõsad ja lilled, mis olid Hiiglase aias, maha. Ka tema
ilusat maja polnud enam. Hiiglane oli väga vihane inimeste peale. Tal oli väga hea süda, seepärast aga ei
teinud ta inimestele viga. Ta lõhkus kõik tuuleveskid ära ja trampis nende
jäänused maa sisse. Nüüd tekkis tema kodu asemele hoopis suur auk. Hiiglane oli
väga kurb, et tal polnud enam kodu ning ta hakkas nutma. Ta nuttis kuni see
suur auk sai täidetud tema pisaratega.
Varsti lahkus Hiiglane Läänemaalt, aga keegi ei teadnud kuhu ta läks. Inimesed
olid õnnelikud, et ta ära läks ja nüüd said nad endale uue järve, kus ujuda.
Nad panid selle järve nimeks Veskijärv.
Autor: Evita
Lohu 8B (14-aastane)
Juhendaja: õp Eva
Pedaja
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar