Elas kord üks
talumees Pihvik oma väikeses majas ja ta teenis raha esinemisega. Mees oli
tänavamuusik ning mängis hommikust õhtuni oma kitarri. Ta armastas oma pilli ja
pidas seda oma parimaks sõbraks, kuna tal teisi sõpru polnudki.
Ühel päeval tuli
linna hiiglane Peips. Ta nägi talumeest ja jäi tema muusikat kuulama. Hiiglane
polnud enne kitarrist midagi kuulnud ja tahtis ka endale nii ilusa kõlaga
pilli. Kuna Peips nii suur oli, siis pidi hiiglane endale ise kitarri tegema.
Ta võttis palju metsa maha ning hakkas saadud puudest endale pilli meisterdama.
Mehel polnud aga üldse kogemust ja tal ei tulnud kitarr välja. Puudest, mis ta
maha võttis, ehitas ta sinna linna endale hoopis kodu, mis Peipsile väga
kalliks sai.
Kui maja valmis
sai, kutsus hiiglane Pihviku endale külla. Talumees läks hea meelega mehele
külla ja võttis oma kitarri ka kaasa. Ta mängis Peipsile kitarri, kuid järsku
haaras hiiglane pilli ja jooksis minema. Ta läks sellega vana targa juurde ning
ütles, et tark kitarri suureks muudaks. Vanamees tegi nagu kästud ning kui hiiglane
oma kodupoole tagasi kõndis, ei leidnud ta sealt enam oma maja. Mees sai aru,
et puudest, millest maja oli tehtud, koosnes nüüd kitarr. Peips oli väga
vihane, sest ta armastas oma kodu ning lõi hiiglasliku pilli suurest vihast
maasse puruks.
Vana tark oli
olnud väga arukas, kuna ta mõistis, et kitarr, mille hiiglane oli talle toonud,
oli varastatud ja karistuseks muutis ta mehe maja kitarriks. Väikse kitarri andis
ta aga talumehele tagasi ja mees elas oma tavapärast elu edasi, mille üle oli
ta väga õnnelik. Peips jooksis sealt linnast vihaga ära ega naasnud enam
kunagi. Kitarrikujuline auk aga sadas vett täis. Suuremat osa sellest hakati
kutsuma Peipsi järveks ning väiksem osa sai nimeks Pihkva järv. Nii tekkisidki
Peipsi ja Pihkva järved.
Autor: Liisbet Karjane,
8b klass
Juhendaja: Eva
Pedaja
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar