2. klassi joonistused

2. klassi õpilased õpetaja Airi juhendamisel illustreerisid meie vanemate õpilaste vee-teemalisi jutukesi. Aitäh kõikidele õpilastele ja õpetajale!

Karolina Schults

Iris Kaljura

Dominik Ian Morozov

Adele Zubov

Markus Habo

Enely Kangrumägi

Türgi reis läheneb

Ajakava
Neljapäev, 4. oktoober
9.30 tutvumine kooliga
10.00 tervituskontsert
10.30 kohvipaus
11.00 projekti koosolek
13.15 lõunasöök
14.30 sõit Kızılçukur orgu (jalgsi matk)
17.00 külastame  Çavuşin
18.00-19.00 päikeseloojang Göreme rahvupargi mäelt
20.30 õhtusöök Topuzlu Han restoranis

Reede, 5. oktoober
8.10 väljasõit Derinkuyu allmaalinna
10.00 külastame Ihlara orgu
13.30 lõunasöök Tandiri restoranis
15.00 külastame Güzelyurt (Cami kilise)
18.00 õhtusöök Kavi restoranis
20.45 "Pöörlevad mehed" sõu Saruhan cervansarai

Laupäev, 6. oktoober
Kuumaõhupalliga sõit Güvercinlik rahvuspargi kohal
10.00 Uçhisar  lossi külastus
11.00 kohvipaus
11.30 Göreme vabaõhumuuseum
13.00 Tokali kirik
13.45 Kazani restoran
15.00 külastame Paşabağları
16.00 Derventi org
17.00 Avanos keraamikakoja külastus
20.30 Türk Gecesi Evrenos restoran

Kuidas tekkis Peipsi järv?

Kord olnud Peipsi järve asemel Põrgumaa. Seal olevat elanud peakurat Chaos. Koos teiste põrgulistega oli ta korraldanud Põrgu võistlused. Põrgu võistlusel oli kolm ala:  jooksime, kaugushüpe ja kaugusviskamine. Võistlustele pääsesid sisse ainult põrgulised. Kalevipoeg kuulnud Põrgu võistlustest ja sulandunud sinna kostüümiga sisse, pannud ennast siis sinna kirja.

Esimene ala oli jooksmine. Kalevipoeg jooksnud nii kiiresti, et kündnud lausa maa üles. Põrgulised vingunud selle peale. Teine ala oli pallivise. Kalevipoeg võttis hiiglasliku kivi ja visanud selle hästi kõrgele ja kaugele, kivi jäänud maa sisse, võitnud ka selle ala. Põrgulised jälle vinguma, et kivi maa sees ja käskisid Kalevipojal kivi välja tõmmata. Kalevipoeg tõmmanud kõigest väest, saanud kivi välja, maasse tekkinud suur auk ning kostüüm läinud natuke katki. Kolmas ala oli kaugushüpe. Kalevipoeg hüpanud hästi kaugele ja maasse tekkis lausa auk, võitnud sellegi ala. Põrgulised jälle vinguma augu üle.

Võistlused saanud läbi ning Kalevipoeg hakkas seadma samme Tartu poole. Kostüüm aga jäänud põrgumaa värava taha kinni ja täiesti ribadeks läinud. Põrgulised näinud, et see oli Kalevipoeg, kes kõik võistlused võitis. Kõik paganad ja kuradid ning teised sarvilised Põrgust teadsid, et kalevipoja nõrkus oli vesi, vale informatsioon muidugi. Paganad hakanud Kalevipoega veega pritsima, Kalevipoeg jooksis eest ära, aga teda üritati ikka pritsida. Kalevipoeg vaatas taha ja nägi, et Põrgulised kaugele maha jäämas, puhanud siis natuke ja üllatuseks avastas, et ta on peaaegu sisse piiratud. Hakanud siis elu eest jooksma, sest ei teadnud, et pritsitakse hoopis vett. Augud täitunud veega ja kõik põrgulised jäänud vee alla koos oma peipsidega (põrgulised kutsusid oma maju nii). Nii tekkiski Peipsi järv, ja mis Kalevipoega puutub, siis tema hakkas aitama inimesi, kes teda „Taeva sõdalaseks“ kutsusid.

Autor: Hans-Martty Gold, 8A klass (14-aastane)

Juhendaja: Eva Pedaja

Kuidas tekkis Peipsi järv?

Elas kord üks vana hiiglane. Ta oli tihti metsas ja raius puid, et maju teha. Ta ei uskunud, et jumal olemas on. Hiiglane tahtis teda ise näha. Ühel päeval hiiglane mõtles, et kui jumal olemas on ja kui ta taevas elab, siis peaks teda nägema kui ise pilve peale roniks.

            Hiiglane hakkas puid maha raiuma, et pikka redelit teha. Ta ehitas seda redelit mitu nädalat ja kui lõpuks redel valmis sai, siis tõstis selle püsti ning toetas valgele pilvele. Hiiglane hakkas mööda redelit üles ronima. Kui hiiglane pilvele jõudis, siis märkas ta, et taevas oli suur pilvedest loss. Mees mõtles, et seal elabki jumal. Ta hakkas lossi poole astuma. Ta tegi maja ukse lahti ja astus sisse.

Lossis istus suur mees. Hiiglane küsis temalt, et kas ta on jumal. Mees solvus, et teda ära ei tuntud ja tema majja lihtsalt sisse astuti. Ta ütles hiiglasele, et ta on jumal ja küsis, et kuidas mees taevasse tuli. Hiiglane rääkis, et ta võttis väga palju puid maha redeli ehitamiseks. Jumal vihastas, et hiiglane puid maha võttis. Talle üldse ei meeldinud kui taimi lõhuti. Karistuseks lükkas ta hiiglase pilvelt maha. Alla kukkudes tegi hiiglane maapinda suure augu. Ta ronis sealt välja ja ei raiunud enam kunagi ühtegi puud.

Suurest august sai järv ja inimesed hakkasid seda kutsuma Peipsi järveks.

Teksti autor: Karol Tammaru 8B

Juhendaja: Eva Pedaja

Peipsi järve teke

Elas kord ühes väikeses külas Kalevipoeg oma naisega. Ükskord rändas sinna aga imelik mees. Ta palus Kalevipojalt õhtuks peavarju. Kalevipoeg mõtles, et sellest midagi hullu ei saa juhtuda ja lasi võõral ööseks jääda.

Järgmisel hommikul, kui Kalevipoeg ärkas, olid võõras mees ja naine kadunud. Ta küsis külarahvalt kas keegi pole näinud ta naist ja võõrast meest, aga keegi ei teadnud midagi. Ta siis võttis pauna koos leivapätsiga selga ja hakkas liikuma sinnapoole, kust võõras mees oli tulnud. Ta rändas mitu päeva, kuni jõudis ühe väikese külani. Sinna jõudes oli ta hämmingus. Kõik majad olid põlenud ja elus olid ainult üksikud ellujääjad. Ta küsis neilt, mis oli juhtunud ja oma viimaste hingetõmmetega vastasid mehed, et Vanapagan oli siit eile läbi käinud, naine kaelas, ja küla maha põletanud. Nad laususid veel, et Vanapagan tahtis naist ohverdada, et oma jõudu tagasi saada. Kalevipoeg sai siis aru, et võõras mees kes oli tema juures peatunud, oli tegelikult Vanapagan ise. Mehed lisasid veel, et Vanapagan liikus itta.

Kalevipoeg jooksis nii kiiresti kui ta suutis ja lõpuks jõudis soolakõrbeni. Seal oli sissepääs põrgusse. Ta nägi, et kaugemal oli kaks musta kuju. Ta lippas kõigest väest ja kui ta kohale jõudis, siis Vanapagan lõi oma pistoda Kalevipoja naisele sisse. Oma naise surma tunnistanud Kalevipoeg hakkas värisema vihast. Ta viha oli nii suur, et ta jõud oli 10 korda tugevam kui ennem. Selles viha hoos ta lendas Vanapagana juurde, võttis oma mõõga  ja lõi ta miljoniks tükiks. Kuna ta viha oli aga nii suur, siis see soolakõrb, kus asus sissepääs põrgusse oli täielikult hävinenud. Selle asemel oli seal suur auk. Aja jooksul hakkas see auk veega täituma. Ja niimoodi tekkiski Peipsi järv.

Teksti autor: Johannes Solman 8B

Juhendaja: õp Eva Pedaja

Võrtsjärve sünd

Kunagi ammu, veel Kalevipoja ajal, elas Vanapagan praeguse Võrtsjärve lähedal. Tühi lagendik ja metsatukad katsid peagi tekkiva järve paika. Vanapagan elas lagendikul, sest metsatukad olid täis haldjaid. Nad kaitsesid metsa kogu oma hingega. Iga saatanlik olend lennutati metsast kui tuul. Teised haldjad ja Jumala saadikud olid ainsad metsades. Ainult kord aastas, mis juhtus olema kevadel, tuli Jumal ise metsi ja haldjaid külastama.

            Ühel päikesepaistelisel päeval, kui Vanapagan parajasti väga varju tahtis saada, üritas ta haldjate metsa hiilida. Ta oli peaaegu jõudnud ühe korraliku kuuse alla, kui väike haldjas teda märkas. Olend hõikas: „Appi, Vanapagan on metsas! Appi, appi!“

Vanapagan puges nii tihnikusse peitu kui võimalik, aga haldjaemand märkas teda ikka.

Ta karjatas: „Mida sina siin teed?“

Vanapagan vastas kokutades: „Jube on olla selle kõrvetava päikese käes. Kas sa ise ei sooviks minu asemel varju?“

Haldjas suutis ka sellele kohe õigustatult vastata: „Me andsime sulle Jumala loal suurepärase lagendiku aastaringselt elamiseks, kas sellest sulle ei piisa?“

Vanapagan hädaldas ikka: „Ma olen küll tänulik selle eest, kuid sellisel päeval on see päike talumatu.“

Haldjaemand lausus selle peale: „Ei, see pole minu mure. Küll Jumal varsti külastusele tuleb, siis tegeleb ta sinuga!“

See ehmatas Pagana ära ja ta vastas: „Oh ei, palun andestust, ma ei tahtnud Jumalat segada. Ma juba lähen.“ Nii ta lahkus.

            Paari päeva pärast tuli Jumal külastuskäigule. Vanapagan istus oma lagendikul ja lootis, et Jumal tema juurde ei lähe. Kõik haldjad olid kokku kogunenud, et Jumalat tervitada. Ta saabus ja küsis: „Kas on ka midagi uudist?“

Haldjaemand koos teiste haldjatega rääkisid Vanapagana ulakuse Jumalale. Ta oli maruvihane, kui kuulis halvast teost. Ta küsis: „Kus see Vanapagan on? Me peame ta siit minema ajama nii ruttu kui võimalik!“

Kõik läksid teda lagendikule otsima. Vanapagan teadis, et peita ta ennast ei suuda, järelikult pidi nendega rääkima. Jumal jõudis Vanapagana ette ja küsis: „Kes lubas sul minna meie metsadesse ja väikeseid haldjad hirmutada?“

Ta vastas: „Keegi ei lubanud, tegin seda enda soovil ja tahtel.“

Jumal lausus selle peale: „Kui keegi sind ei käskinud siis peame sind karistama.“

Vanapagan oli surmani hirmunud ja palus: „Ei, ärge tehke mulle midagi, ma ei tahtnud ju kellelegi halba.“ 

Jumal hüüdis: „Mina ei hakka sind vigastama, aga sa pead otsima endale uue elukoha!“ Vanapagan anus teda, et lagendik talle jäeks, kuid asjatult.

Kõikvõimas mees lausus: „Terve see aasta paistab taevas kõrvetav päike, kuid ainult sinule. Sina kaod lagendikult ja metsa äärest ning selle sillerdava maa asemele tuleb järv! See on sinu karistus! Kui oleksid õigesti käitunud oleksid saanud edasipidi ennast järve ääres jahutada, kuid enam mitte.“

         Järsku tõusis tugev tuul ja uuristas üüratu augu. Hakkas sadama ja kogu kauss täitus veega. Koos tuulega tõusis Vanapagan õhku. Ta üritas nii palju, kui suutis, aga ta lahkus koos tuule ja tolmuga. Peale seda oligi valmis järv, mis karistus Vanapaganale, et ta metsa varju hiilis. Ta pidi kannatama põletava päikest terve aasta, ilma et saaks ennast ilusas järves jahutada. Tema karistus oli teadmine, et ta ajati minema kohast, mis talle alguses ei meeldinud, kuid lõpuks oleks see olnud kõige parem elukoht. Hiljem nimetasid uued asukad, ehk inimesed, järve Võrtsjärveks.

       Nii ongi eestlastel olemas Võrtsjärv. Kõik tänu Vanapagana ulakatele trikkidele ja üritamisele Jumalat petta.

Autor: Katarin Leppik 8A (14-aastane)

Juhendaja: õp Eva Pedaja

Kuidas tekkisid Peipsi ja Pihkva järved?

Elas kord üks talumees Pihvik oma väikeses majas ja ta teenis raha esinemisega. Mees oli tänavamuusik ning mängis hommikust õhtuni oma kitarri. Ta armastas oma pilli ja pidas seda oma parimaks sõbraks, kuna tal teisi sõpru polnudki.

Ühel päeval tuli linna hiiglane Peips. Ta nägi talumeest ja jäi tema muusikat kuulama. Hiiglane polnud enne kitarrist midagi kuulnud ja tahtis ka endale nii ilusa kõlaga pilli. Kuna Peips nii suur oli, siis pidi hiiglane endale ise kitarri tegema. Ta võttis palju metsa maha ning hakkas saadud puudest endale pilli meisterdama. Mehel polnud aga üldse kogemust ja tal ei tulnud kitarr välja. Puudest, mis ta maha võttis, ehitas ta sinna linna endale hoopis kodu, mis Peipsile väga kalliks sai.

Kui maja valmis sai, kutsus hiiglane Pihviku endale külla. Talumees läks hea meelega mehele külla ja võttis oma kitarri ka kaasa. Ta mängis Peipsile kitarri, kuid järsku haaras hiiglane pilli ja jooksis minema. Ta läks sellega vana targa juurde ning ütles, et tark kitarri suureks muudaks. Vanamees tegi nagu kästud ning kui hiiglane oma kodupoole tagasi kõndis, ei leidnud ta sealt enam oma maja. Mees sai aru, et puudest, millest maja oli tehtud, koosnes nüüd kitarr. Peips oli väga vihane, sest ta armastas oma kodu ning lõi hiiglasliku pilli suurest vihast maasse puruks.

Vana tark oli olnud väga arukas, kuna ta mõistis, et kitarr, mille hiiglane oli talle toonud, oli varastatud ja karistuseks muutis ta mehe maja kitarriks. Väikse kitarri andis ta aga talumehele tagasi ja mees elas oma tavapärast elu edasi, mille üle oli ta väga õnnelik. Peips jooksis sealt linnast vihaga ära ega naasnud enam kunagi. Kitarrikujuline auk aga sadas vett täis. Suuremat osa sellest hakati kutsuma Peipsi järveks ning väiksem osa sai nimeks Pihkva järv. Nii tekkisidki Peipsi ja Pihkva järved.

Autor: Liisbet Karjane, 8b klass

Juhendaja: Eva Pedaja