Elas kord ühes väikeses külas
Kalevipoeg oma naisega. Ükskord rändas sinna aga imelik mees. Ta palus
Kalevipojalt õhtuks peavarju. Kalevipoeg mõtles, et sellest midagi hullu ei saa
juhtuda ja lasi võõral ööseks jääda.
Järgmisel hommikul, kui
Kalevipoeg ärkas, olid võõras mees ja naine kadunud. Ta küsis külarahvalt kas
keegi pole näinud ta naist ja võõrast meest, aga keegi ei teadnud midagi. Ta
siis võttis pauna koos leivapätsiga selga ja hakkas liikuma sinnapoole, kust
võõras mees oli tulnud. Ta rändas mitu päeva, kuni jõudis ühe väikese külani.
Sinna jõudes oli ta hämmingus. Kõik majad olid põlenud ja elus olid ainult
üksikud ellujääjad. Ta küsis neilt, mis oli juhtunud ja oma viimaste
hingetõmmetega vastasid mehed, et Vanapagan oli siit eile läbi käinud, naine
kaelas, ja küla maha põletanud. Nad laususid veel, et Vanapagan tahtis naist
ohverdada, et oma jõudu tagasi saada. Kalevipoeg sai siis aru, et võõras mees
kes oli tema juures peatunud, oli tegelikult Vanapagan ise. Mehed lisasid veel,
et Vanapagan liikus itta.
Kalevipoeg jooksis nii
kiiresti kui ta suutis ja lõpuks jõudis soolakõrbeni. Seal oli sissepääs
põrgusse. Ta nägi, et kaugemal oli kaks musta kuju. Ta lippas kõigest väest ja
kui ta kohale jõudis, siis Vanapagan lõi oma pistoda Kalevipoja naisele sisse.
Oma naise surma tunnistanud Kalevipoeg hakkas värisema vihast. Ta viha oli nii
suur, et ta jõud oli 10 korda tugevam kui ennem. Selles viha hoos ta lendas Vanapagana
juurde, võttis oma mõõga ja lõi ta
miljoniks tükiks. Kuna ta viha oli aga nii suur, siis see soolakõrb, kus asus
sissepääs põrgusse oli täielikult hävinenud. Selle asemel oli seal suur auk.
Aja jooksul hakkas see auk veega täituma. Ja niimoodi tekkiski Peipsi järv.
Teksti autor: Johannes Solman
8B
Juhendaja: õp Eva Pedaja
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar