Gladiselt

Reisimuljed Prantsusmaa projektikohtumisest

Alustasime oma reisi 6. märtsi varahommikul kella poole viie ajal. Sõitsime autodega Tallinna lennujaama ning lendasime Münchenisse. Reis oli meeldiv, kestis 2,5 tundi.

Münchenis käisime veidi kesklinnas ringi, nägime raekojaplatsi ja käisime ka selle torni tipus. Lisaks poodlesime niisama. Hiljem läksime juba järgmisele lennule – lend kestis 1,5 tundi ning jõudsime ilusti Pariisi Roissy lennujaama. Seal oli meil vastas väikebuss, millega hakkasime 150 km kaugusel asuvasse Rouenisse sõitma. Sõit tundus nii pikk, kuna Pariisis olid ummikud ja me kõik olime väga väsinud. Kohale jõudes oli hea meel, et autost välja sai, kuna seal oli väga umbne ja istumine väsitas ära. Nägime oma pisikese hotelli ära – tuba oli oodatust ikka palju väiksem. Mulle meenutas see tuba täielikult laevakajutit (eriti tualettruum). Valisime õhtustamiseks välja lähedalasuva väikese Hiina restorani. Seal sõime siis meie, eestlaste grupp, õhtust. Õhkkond oli hubane ja toidud maitsvad. Eraldi võiks välja tuua sealiha, mis oli karamelliseeritud. See oli mu lemmik. Riis, nuudlid, kana jm oli ka maitsev. Väga mõnus õhtusöök oli.

Neljapäeval ärkasime kell 6:45, sõime all hommikust. Valikus olid siis prantslaste pikk ja krõbe sai, pehmem magus sai, Nutella, apelsinimahl, erinevad jogurtid, kohv, tee, moosid jne. Pool üheksa hakkasime kooli poole kõndima koos ühe prantsuse õpetajaga. Tänavapilt oli Eestist erinev – kitsad, sellised nukumajasid meenutavad kodud, pisikesed aiad jne. Kooli nimi oli College Claude Bernard ja sinna jõudes tehti meile väike ekskursioon. Mulle kooli välimus erilist muljet ei jätnud. Nägime siis kõik projektimeeskonna ka ära, meid tervitati ühes klassiruumis, kus meil oli ka väike kohvipaus. Meid jaotati gruppideks ning algasid töötoad. Mina sain Johannese ja Larseniga ühte gruppi. Meile õpetati ühes töötoas multika tegemist, veel pidime kaamera ees rääkima, mängisime muusikatunnis mingit rütmi, käisime võimlas erinevaid harjutusi proovimas jne. Töötubasid oli veel ja kõikides me loomulikult ei käinud. Mulle ei meeldinud see, et vahepeal oli väga palju ootamist ja neil valitses seal segadus, selline ootamine väsitas ära. Sõime koolis ka lõunat, mis koosnes kartulivormist, salatist, saiast, magusast saiast ja muust. Valik oli tegelikult laiem, saime ise võtta mida soovisime. Vahepeal oli meil vaba aeg, olime hotellis. Sõime koolis ka õhtust. See oli üks meeldejäävamaid mälestusi sellest reisist, kuna meil oli oma grupiga (Mina, Evita, Liisbet, Larsen, Johannes) väga lõbus ning me naersime terve õhtu ikka väga palju. Söök oli hea. Hispaanlastega saime muide kõige paremini läbi, nad olid väga sõbralikud ja toredad. Saime päris hilja magama, see-eest unega probleeme polnud.

Reedel ärkasime jälle samal ajal ning peale hommikusööki jalutasime ise kooli. Esitasime ära oma slaidikava, mis läks väga ilusti. Pärast algas Grand- Quevilly ekskursioon. Jalutasime päris palju, vaatasime erinevaid kohti, vihma ka sadas. Edasi läksime juba Grand-Quevilly keskkooli lõunat sööma. Kool oli suur, väga palju oli klaasist seinu, mis tekitas sellise kaubamaja tunde. Meil oli seal eelroog, pearoog ja magustoit. Toidu olid valmistanud sama kooli õpilased. Eelroast ei maitsenud mulle see vormiroog, mis sisaldas kammkarpe, tigusid jm. Pearoaks oli kartulivorm, riis ning kana. Minu meelest oli see natuke maitsetu, kuid üldiselt hea. Magustoiduks oli õunakoogilõik, mis oli lehttainast ning õunalõikusid kattis karamelline kate. Mulle väga meeldis. Peale lõunasööki külastasime Rouenit, mis oli täitsa ilus. Seal oli kena vanalinn ning väga suur katedraal, mida me ka külastasime. Meil oli mõni tund ka vaba aega, poodlesime Evita ja Liisbetiga. Hiljem sõitsime tagasi ning läksime hotelli. Me, eestlased, läksime veel kohaliku linna peale ringi vaatama ning suutsime ka ära eksida, lõpuks hakkas juba pimedaks minema, aga huvitav oli. Mu jalad pole vist kunagi nii kohutavalt valutanud kui siis, kuid see-eest järgmiste päevade jalutamised ei pakkunud mu jalgadele mingit pinget. Siis algas prantslaste tervitus- ja peoõhtu. Üllatuseks paluti mind, Larsenit, Johannest ja veel teisi esinema muusikatunnis õpituga. Prantslaste esinemised olid minu meelest igavad, eriti üks pikk prantsuskeelne näidend ja slaidiesitlus. Mul jäi küll veider mulje sellest õhtust, kuna oli arusaamatu miks nad kõik prantsuse keeles tegid. Meie ja teised välismaalased ei saanud ju midagi aru. Samal õhtul oli veel koolisööklas õhtusöök. Hiljem algas ka disko. Minul erilist peotuju ei tekkinud millegipärast. Muusika mulle ka ei meeldinud tegelikult. Rääkisin hoopis Inesega, Hispaania tüdrukuga, kes oli väga tore ja sõbralik. Kuna meil on ühiseks hobiks ratsutamine, siis mul igav ei hakanud ning kõneainet jagus. Kell oli juba päris palju peale diskot ning lapsevanemad sõidutasid meid tagasi hotelli. Jälle saime nii hilja magama.

Laupäeval hommikul oli jällegi raske ärgata, kuna iga päev sai vähe magada. Peale hommikusööki algas meil bussiekskursioon Normandy maakonnas. Külastasime Honfleuri, Le Havre`i ning Etretat`i linna. Isiklik lemmik oli Honfleur, mille õhkkond oli ülimõnus ja linn teistsugune. Seal oli meil ka vaba aega, mille kasutasime ära jalutamiseks ja ringivaatamiseks ning poodides käimiseks. Le Havre mulle väga ei meeldinud, kuna tegemist on tööstuslinnaga ning seetõttu polnud väga ilus. Arhitektuur meenutas sotsialismi. Seal käisime ka omal käel ringi ning sõitsime ühe rongi meenutava liftiga mäest üles ning jalutasime seal ringi, nägime vaadet linnale. Etretat oli väga lahe, kuna asus Atlandi ookeani ääres. Käisimegi seal rannas, mis oli täiesti võrratu vaatega ja väga võimas.

Laupäev oli tegelikult üks mu lemmikpäevadest just sellepärast et nägime palju erinevaid kohti ning isegi bussis sõites oli huvitav jälgida ümberkaudseid maju, maastikku jne.

Õhtupoole jõudsime siis hotelli juurde tagasi ning olime niisama oma toas. Kella kaheksa paiku hakkasime välja liikuma ning meile tehti teatavaks milliste õpilaste juurde me õhtust sööma läheme. Mina sain minna ühe tüdruku juurde koos Liisbetiga. Kohale jõudes nägime, et ka nende maja näeb sellise kitsa nukumajakese moodi välja. Koos keldrikorrusega oli neil 4 korrust. Tegime tutvust nende perega, meile näidati maja, rääkisime veidi juttu ja sõime snäkke. Andsime ka oma kingid neile üle. Suundusime kööki, istusime maha ning esimeseks ehk siis eelroaks oli krabipirukas ning väga maitsev värske salat. Ja loomulikult baguette. Pirukas oli täitsa maitsev, ent salat meeldis mulle rohkem. Jõime kokakoolat. Põhiroaks sõime friikartuleid ning kana. Peale seda anti meile maitsta ühte juustu, mida sõime koos selle sama krõmpsu saiaga. Magustoit oli munast valmistatud, tekstuur meenutas tarretist, värvus ja maitse vanillipudingit. Süües oli see selline õhuline ja õrn, vanillise maitsega, mulle väga maitses. Pärast õhtusööki suundusime elutuppa ning hakkasime Wii`d mängima ning hiljem Playstation 3-e. Kell oli jällegi umbes pool kaksteist kui hakkasime tagasi sõitma. Väga tore ja sõbralik pere oli. Hiljem muidugi muljetasime omavahel. Hotellis oli meil ka lõbus, kohe magama ei läinud. Toas pakkisime veel asju ja olime niisama, siis läksime magama.

Pühapäeva hommikul ärkasime, sõime hommikusööki ning korjasime oma asjad enam-vähem toas kokku. Maja ees veel tegime pilte ning pärast tõime kohvrid, jätsime hüvasti teistega ning istusime autosse. Algas sõit Pariisi poole. Ühelt poolt oli kergendus, et palju seljataga oli ning saab Pariisi nautima minna, teisalt hakkasin igatsust tundma juba nende päevade järele, mis seal veetsime ning meie väike toake oli ka meile armsaks saanud. Sõit läks tegelikult üsna kiiresti, enamik ajast üritasin magada ka. Meid sõidutati hotelli ette. Hotelli sisenedes esmapilgul küll midagi erilist ei olnud, tualettruum allkorrusel oli lausa väga kole. Panime kohvrid ära ning samas hotellis oli meiega ka Comeniuse Türgi meeskond, kellega koos alustasime ekskursiooni Pariisi linnas. Sõitsime seal üsna palju metrooga. Nägime surnuaeda, kus oli ka Chopin`i, Oscar Wilde`i ja paljude teiste kuulsate inimeste hauad. Enamjaolt oli tegu siiski prantsuse tähtsamate isikutega, kelle nimed meile midagi ei öelnud. Surnuaed oli väga suur ning meil oli vaid tund, et seal ringi vaadata ( selleks läks muide kaarti vaja) , kuid ega sellises paigas kaua olla tahagi. Iseenesest oli see uhke ning vanaaegne. Käisime veel vaatamas Notre Dame`i, poodlesime veidi ning sõime kohvikus lõunat. Tellisin krepid karamelli ja banaaniga. Väga maitsev oli. Nägime ära ka Louvre`i kunstimuuseumi, mis oli muidugi väga võimas. Aega oli küll pisut üle poole tunni, kuid läksime ka sisse ning mina, Evita ja Liisbet otsisime üles Mona Lisa ning ka Aphrodite. Olime nii õnnelikud, et nägime need ära. Muidu ei jõudnud seal midagi eriti vaadata, see muuseum on ju hiigelsuur ning aega nii vähe. Kuid siiski, tasus läbi joosta. Pariis siiski ei olnud üleni ilus, nagu võib suurlinnast arvata. Inimesi oli palju ja erinevaid. Hoidsin silmad-kõrvad pidevalt lahti ning olin tähelepanelik, kuna pole iialgi sellises suurlinnas käinud ning võõras keskkond teeb mind alati ettevaatlikuks. Läksime vaatama ka suurt Triumfikaart, mis oli väga võimas. Vahepeal sõime ka McDonalds`is einet. Suure jalutamise juures oli plussiks ka see, et siis nägime veelgi rohkem kohti ja tänavaid. Päeva nael oli siiski Eiffeli torn. Õnneks oli siis juba pime, kui me sinnapoole suundusime. Eiffel oli oma tuledes väga võimas ning lummav, vaade väga kaunis. Ilm oli muidugi üleval väga külm ja tuuline. Hiljem sõitsime jälle metrooga ning läksime oma hotelli tagasi. Meie hotellituba oli tõeliselt hubane ja ilus, allkorrusega täielikult erinev. Korras, puhas, ilus. Kui lõpuks voodisse magama heita sai oli see samuti üks päeva tipphetki, voodi oli väga pehme ja ülimugav. Uni oli rahulik ja hea. Kahju ainult, et nii vähe magada sai. Tahtsime kõik kolmekesi väga, et saaksime veel seal ööbida.

Kui olime esmaspäeva hommikul oma asjadega valmis, läksime allkorrusele hommikust sööma. Hommikusöök sarnanes teiste päevade omale. Järgmisena sättisime end Montmartre linnaosa vaatama. Nägime ka Moulin Rouge`i ning Sacre Coeur`i. Mulle seal tänavatel väga ei meeldinud. Pärast läksime oma kohvritele järgi ning sõitsime lennujaama. Lendasime jällegi Münchenisse, kus meil oli lennujaamas mitu tundi vaba aega. Ka Tallinna lend läks ilusti, mul oli väga hea meel jälle kodumaal olla. Tagasilennud olid üldse paremad ja vaated ilusamad. Tallinna lennujaamas saime siis kohvrid kätte ning sõitsime autodega kodude poole. Reis oli väga, väga lahe, ma sain näha palju uusi kohti, inimesi ja omandada uusi

kogemusi. Olen väga tänulik sellise võimaluse eest ning reisist jääb mulle palju häid mälestusi.