Otsing sellest blogist

Tõlge

28.3.12

Diana reisimuljed

Meie käisime Hispaanias seoses Comeniuse projektiga. Teele asusime 14.märtsil kell 10 kooli eest. Peale seda, kui olime läbinud turvakontrolli Tallinna lennujaamas suundusime Londonisse. Lend kestis umbes 2 tundi, enesetunne oli normaalne, kuigi kõrvad läksid lukku. Inglismaal sõitsime bussiga teise lennujaama ja lendasime lõpuks Hispaania poole. Teine lend oli kohutav, mina kirjeldaksin oma enesetunnet nii: aju pressis silmade peale,  oli tunne nagu jääks pimedaks, tagumise hamba närv tuikas, üks silm jooksis vett ja kõrvad olid lukus. Aga kui me lõpuks maandusime, tänasin jumalat, et ma elus olen ja liikusime edasi. Lennujaamas olid meil vastas itaallased ja Hispaania õpetaja. Peale seda, kui olime kõigiga tuttavaks saanud sõitsime Ferroli. Kooli ees olid meil vastas oma pered ja igaüks läks oma perre va. prantslased ja türklased, kes ööbisid hotellis. Minu majutajaks oli Marta. Peale koju jõudmist, küsisin esimese asjana:" Kuhu ma saan panna oma jalanõud?" ja mulle seletati, et nad käivadki välisjalanõudega toas (see oli üks nendest momentidest, kui ma tegin suured silmad pähe). Kui ma olin oma kohvri ära pannud ja jalanõud jalga jätnud hakkas perega tutvumine, mina üritasin olla viisakas ja andsin Diegole (vend) kätt, aga pereema ütles, et  ei -ei, Hispaanias on kombeks kaks põsemusi. Kui olin andnud neile edasi oma kingitused ja käinud duši all ,oli aeg õhtusöögiks. Õhtustasime kell 10 õhtul, söögiks oli Hispaania traditsionaalne toit tortilla. Tortilla on nagu omlett, ainult keedukartulitükid on sees. Õhtulauas arutasime erinevadel teemadel ja muidugi tuli teemaks Eesti. Nad arvasid, et Eestis elab 5 miljonit inimest (nad olid leidnud, selle kuskilt Internetist). Ja kui ma ütlesin neile, et ainult 1,3 miljonit, siis kõigil tuli väike muie näole, nad ei uskunud, et nii vähe. Eesti pealinnaks pakkusid nad algul Riia, aga hiljem neil meenus, et Tallinn, aga nad hääldasid seda väga imelikult. Küsisin veel neilt, et kas neil ei ole üldse musta leiba ja mulle vastati, et seda sõid nad sõja ajal, siis oli minu aeg muiata.
Esimesel päeval saime osa võtta kahest koolitunnist, kuna Marta (tüdruk, kelle juures ma olin) tutvustas kooli Itaalia õpetajatele, olin mina tunnis koos Signe ja Carlotaga. Esimene tund oli füüsika. Mulle tundus, et meie õpetajad suudavad vaikust klassis paremini hoida, või siis see on neil normaalne, et üle klassi kõva häälega räägitakse ja mitte üks õpilane, vaid kõik kooris. Meid kutsuti klassi ette, sest meilt tahti küsimusi küsida, aga lõppkokkuvõttes küsiti meilt ainult üks küsimus ja kõlas nii:" Kas me oleme õnnelikud Hispaanias?" aga kuna klassis räägiti kõva häälega, siis ma ei kuulnud õieti, mis meilt küsiti ja ma puhtalt oletasin ja arvasin, et nad küsis, et kas me oleme enne Hispaanias olnud ja mina vastasin naeratus näol, et ei. Poiss taga pingis hakkas ohtralt žestikuleerides midagi kiires hispaania keeles seletama. Siis ma mõistsin, et asi pole vist täitsa õige ja seletasin, kuidas mina olin küsimusest aru saanud ja probleem lahenes. Teine tund oli tehnoloogia, selles tunnis me põhimõtteliselt Signega pabistasime eelseisneva presentatsiooni pärast. Hispaanlased olid meile veel valmistanud väikse tervitustantsu, mis seostus projekti nimega "Vesi-eluallikas." Meie presentatsioon oli tehtud, siis langes kivi südamelt ja sai rahulikult hingata. Isiklikult arvan, et meil läks hästi, aga iseennast ei saa kõrvalt vaadata nii et pole kindel, mis mulje teistel jäi.
Peale presentatsiooni käisime linnavalitsuses, kus meid võttis vastu linnapea. Katre pani meid uhkust tundma ja kinkis linnapeale kingituse ja jutu, mis ta sinna kõrvale esitas oli puhtas hispaania keeles, on tore teada, et meiega oli kaasas haritud seltskond :).
Hispaanias toimus palju erinevaid üritusi, kõik üritati seostada veega. Käisime ookeani ääres ja kui piltidelt või telekast vaadates tundub kõik sellise paradiisina, siis tegelikult on see ookean päris ohtlik tegelane. Saime ainulaadse võimaluse sõita sõjalaevaga, mis oli igati huvitav kogemus. Samuti käisime katedraali katustel, mis oli ikka väga lahe, sest tavaliselt mingeid linnu külastades käid sa kirikutes või katedraalis sees, aga just katusel olla, oli väga võimas! Tegime veel palju huvitavat, aga kui ma hakkan igat üritust täpselt kirjeldama tuleb see jutt VÄGA pikk.
Peale päevaseid üritusi tutvustasid meie majutajad Hispaania noorte elu pärast kooli. Nii et nii peäv kui ka õhtu oli meil sisustatud.
Viimasel päeval olid mu emotsioonid segased: ma olin õnnelik, et saab koju ja samas oli mul kahju ära minna. Peale hüvastijättu ma mõtlesin, kas ma üldse kohtan neid inimesi kunagi veel? Elu on kord juba selline imelik asi, sa kohtad inmesi saad nendega tuttavaks, arutad nendega maad ja ilmad kokku ja siis te ei kohtu enam kunagi.
Ma olen väga õnnelik, et ma sattusin Marta juurde. Meil oli paljustki rääkida, arutasime meie kultuurilisi erinevusi, rääkisime telesaadetest, 2.maailmasõjast, inimeste vahelistest suhetest. Ning ma olen väga tänulik teme perele, kes tegid minu seal olemiseks kõik võimalikult mugavaks. Näiteks, kui Marta ema küsis mida ma tavaliselt kodus hommikul joon , vastasin, et teed, aga neil ei olnud teed ja kui ma järgmine hommik kööki läksin oli seal juba kolme sorti teed. Ja kui hommikusöök juba teemaks tuli, siis märgiks selle ära, et ma sain hommikul värskelt pressitus apelsinimahla, mis oli tõsiselt hea.
Kui me Hispaaniast Londonisse jõudsime, oli kõigepealt umbes 30 minutine sõit metrooga ja siis hakkas maraton pihta. Me jooksime, et võimalikult palju näha, aga ma pigem üritasin teistel sabas püsida ja oma hingamist kontrolli all hoida. Aga Big Beni nägin ära ja London Eye , mis on igati tore, aga see reis tekkitas minu tahtmis kunagi Londonisse reisida ja seal üks nädal kindlasti veeta. Kui me lõpuks hotelli jõudsime ja ma nägin oma voodi suurust, oli mul väga hea meel.
Hommikul oli meil Signega äratus kell 5 hommikul. Kell 6 sõime hommikust ja kui kõht täis ja asjad koos panime lennujaama poole ajama. Me oleks peaaegu oma lennust maha jäänud. Kui ma lõpuks kontrolli läbi sain,  hakkasin ma 2.värava juurde jooksma, ma olin esimest korda niimoodi omapead lennujaamas ja jooksin siltide järgi ja kui ma järsku Regina pead nägin oli mul tõsine kergendus. Aga ma jooksin veel Reginast mööda, sest ma nii kartsin lennust maja jääda ja kui ma lõpuks jõudsin teiste juurde, mõistsin ma miks me peama iga aasta cooperit jooksma, uskuge mind seda läheb elus vaja!
Ja need ongi minu reisimuljed Hispaaniast, soovitan kõigil osa võtta erinevatest projektidest, sest sa ei tea kunagi millal sulle elus veel selline võimalus sülle kukub!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Partnerkoolidest

EESTI: Kehtna Põhikool asub 1200 elanikuga keskuses. Meie lähedal pole suuri linnu, kuigi pealinn Tallinn on vaid 60 kilomeetri kaugusel põhjas. Meid ümbritsevad metsad, rabad, põllumaa ja seetõttu tähelepanu pööramine loodusõppele ja keskkonnale on meie jaoks oluline. Meie koolile on omistatud Roheline lipp ja tervistedendava kooli tiitel. Sel õppeaastal õpib 155 õpilast ja töötab 20 õpetajat. Õpilased on vanuses 7-17.

ITAALIA: Liceo Classico "Megara" con sezione scientifica annessa on keskkool 14-19-aastasele. Peamiselt pakutakse kolme erinevat suunda: klassikaline, loodusainete ja sotsiaalainete suund. Koolis õpivad peamiselt Augusta linna õpilased. Augusta on äärelinnaks lähedal asuvale Siracusale - üks vanimatest ja olulisematest Kreeka kolooniatest Sitsiilia saarel. Õpilased kuuluvad "Legambiente" programmi, mis on riiklik juhtiv keskonnaalane koolidele hariduslikke programme pakkuv organisatsioon. Augusta asub mere ääres, seal on palju veeteid, jõgesid ja tiike.

PRANTSUSMAA: College Claude Bernard asub Grand-Quevillys - 30 ooo elanikuga äärelinn. Lähedal asub 400 000 elanikuga Rouen. Piirkonnas on tänasel päeval vähe tööstust kuna suur keemiatehas ja Renault autodetehas on sealse tegevuse lõpetanud.

TÜRGI: Tepeköy Ilkögretim Okulu on riiklik kool, kus õpivad 7-15-aastased, alustades eelkoolist ja lõpetades 8.klassiga. Tegemist on maakooliga 226 õpilase ja 18 õpetajaga. Kool asub Nevsehiris (Cappadocia piirkond). Oluliseks majandusharuks on põllumajandus. Piirkonnas napib vett ja nad soovivad suurendada oma keskkonnasõbralikku suhtumist oma loodusvaradesse.

HISPAANIA: IES Concepcion Arenal on 70 000 elanikuga Ferroli linnas asuv kesk- ja ametikool. Ferrol paikneb Atlandi ookeani ääres maakonnas nimega Galicia, Loode-Hispaanias. Koolis on 85 õpetajat ja 700 õpilast põhihariduse osas (12-16-aastased), keskhariduse osas õpivad 16-18-aastased, lisaks veel ametit õppivad noored ja täiendkoolituses osalejad.