Elas kord üks vana hiiglane.
Ta oli tihti metsas ja raius puid, et maju teha. Ta ei uskunud, et jumal olemas
on. Hiiglane tahtis teda ise näha. Ühel päeval hiiglane mõtles, et kui jumal
olemas on ja kui ta taevas elab, siis peaks teda nägema kui ise pilve peale
roniks.
Hiiglane
hakkas puid maha raiuma, et pikka redelit teha. Ta ehitas seda redelit mitu
nädalat ja kui lõpuks redel valmis sai, siis tõstis selle püsti ning toetas
valgele pilvele. Hiiglane hakkas mööda redelit üles ronima. Kui hiiglane pilvele
jõudis, siis märkas ta, et taevas oli suur pilvedest loss. Mees mõtles, et seal
elabki jumal. Ta hakkas lossi poole astuma. Ta tegi maja ukse lahti ja astus
sisse.
Lossis istus suur mees.
Hiiglane küsis temalt, et kas ta on jumal. Mees solvus, et teda ära ei tuntud
ja tema majja lihtsalt sisse astuti. Ta ütles hiiglasele, et ta on jumal ja
küsis, et kuidas mees taevasse tuli. Hiiglane rääkis, et ta võttis väga palju
puid maha redeli ehitamiseks. Jumal vihastas, et hiiglane puid maha võttis.
Talle üldse ei meeldinud kui taimi lõhuti. Karistuseks lükkas ta hiiglase
pilvelt maha. Alla kukkudes tegi hiiglane maapinda suure augu. Ta ronis sealt
välja ja ei raiunud enam kunagi ühtegi puud.
Suurest august sai järv ja
inimesed hakkasid seda kutsuma Peipsi järveks.
Teksti autor: Karol Tammaru
8B
Juhendaja: Eva Pedaja
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar