Kuid tagasi Eestisse, mil oma teekonda alustasime. 8. mai, teisipäev. Hommikul oli ilus ilm, kuid Eestile omaselt jahe. Enne sõitu kaalusime kohvreid ning paigutasime vedelikud eraldi suurde kohvrisse, sest käsipagasis ei tohtinud vedelikke olla. Startisime kell 8.30 hea tujuga, kuigi umbes poole tunni pärast olid kõik vaikselt oma kohal, klapid peas. Hommikune väsimus. Tallinna lennujaama jõudes ootasime natuke ning siis saime turvakontrolli minna. Sealt hakkasid peale meie ''ämbrid''. Esimesena leiti Marteni kohvrist šampoon ja päikesekreem, mis ta pidi ära viskama. Samuti oli hilisemas kontrollis Anu kohver paar cm lubatust suurem, mistõttu ta pidi maksma 50€.
Saime 11 paiku lõpuks lennuki peale, sõitsime RyanAiriga. See oli ka minu esimene lennukisõit, seega oli päris põnev. Minu lemmikud olid tõusmised ja maandumised, sest siis nägi selgelt linnapilti, isegi sõitvaid autosid ülevalt. See oli harjumatu, aga väga lahe vaatepilt. Lemmik RyanAiri lennult oli üks stjuuard, kes nägi välja nagu Edwardi ja Harry Potteri lovechild.
Peale kolmetunnist lendu jõudsime Milano lennujaama. Seal saime samuti veidi ringi vaadata ja poodides käia. Milanost sõitsime edasi WindJetiga, mis oli päris vana lennuk, õnneks alla ei kukkunud. Paljud kurtsid üldse lendamise ajal kõrvavalusid jne, aga minul ei läinud isegi kõrvad lukku nende 4 lennu ajal, mis meil kokku olid. Milano - Catania lennu ajal nägime ka lennukiaknast Etnat, mille otsa järgmisel päeval ronida kavatsesime. Vaikselt hakkas kohale jõudma, et me tõesti lähemegi Sitsiiliasse. Õhtul jõudsime Cataniasse, ilm oli mõnusalt soe, esmalt hakkasid silma palmid.
Lennujaamast sõitsime bussiga linna, kus meie hostel asus. Teepeal müüsid 2 meest maasikaid, ostsimegi kastitäie. Eestis ei näe ma ilmselt veel kuu aega maasikaid. Oma suurte kohvritega liiklesime vanalinnas, enamiku ajast olid maha pandud tänavakivid lihtsalt kohutavad, kui ratastega kohvrit pidi järel vedama. Lõpuks jõudsime hostelisse. Seestpoolt oli normaalne, aga seal polnud isegi veekeedukannu, seega Maarja-Liisi kaasa toodud kiirnuudlitega polnud midagi teha. Valisime endale toad ja voodid, sõime maasikaid, vahetasime riided ning siis läksime linna peale. Mulle meeldis linna õhtune olustik, kuigi meie projektijuht Sara hoiatas, et see pole turvaline linn. Ostsime kohvikust jäätist, mis oli väga hea, ning Anu ostis suure võileiva singi ja juustuga, mida ma proovisin ning mõtlesime Maarja-Liisiga, et ostame ka. Tuli välja, et see oli otsas, aga pakuti meile üht teist võileiba. Ütleme nii, et see polnud väga hea. Seal vahel oli vist itaalia sink ning mingid rohelised lehed, mis nägid välja ja maitsesid nagu võilillelehed. Hinnang 1/10. Peale seda jalutasime ja pildistasime veel linnas ning siis suundusime tagasi hostelisse, kus kell 12 kõik juba magasid.
Hommikul oli varajane äratus. Sõime hommikusöögiks croissanti ja jõime mingit väga lahjat piima. Panime selga matkariided ning võtsime oma kohvrid kaasa. Need panime me rongijaama hoiule, et õhtul järgele saaks tulla. Bussiga sõitsime Etnale, sõit kestis 2 tundi. Mul hakkas juba umbes peale 10 minutit paha, õnneks vahepeal oli paus, jõudsin rutuga õue, kilekott käes ja oksendasin. Marteni kommentaar oli hea: ''Ropsis nagu professionaal, ükski tilk ei läinud mööda!'' Etnale sõites olid vaated väga ilusad. Kui bussilt maha saime, oli veidi imelik olla, kordinatsioon löödi paigast, sest maapind polnud tasane, vaid viltu. Nägin, et ka majad olid teadlikult kaldu ehitatud, et nad meie mõistes tasakaalus oleks.
Esimese osa maast sõitsime tõstukiga, sest see pidavat olema kõige üksluisem osa. Vaated tõstukist olid väga ilusad ning see sõit, kuigi lühike, oli ka põnev. Peale tõstukiga üles sõitmist hakkasime edasi minema teed mööda, kust ka džiibid sõitsid. Nendega on võimalik sõita alt üles välja ning tagasi, aga hind on ka päris kallis. Etnal olid igal pool hämmastavad vaated ning nägime ka lund, millest just Eestis lahti olime saanud. Hoolimata sellest, et seal oli päris palju lund, ei olnud seal väga külm, dressipluusiga oli paras olla. Päris matka alguses ronisime ka ühe kraatri otsa, mis tundus olevat aktiivne, sest sealt tuli kuuma õhku ning see tossas veidi. Sealt alla vaadates olid inimesed tõesti nagu sipelgad. Järgmised 4 tundi möödusidki avastades Etna maastikku, sest seal ei ole ainult see üks vulkaan, vaid rohkem nagu mäestik. Suure vaevaga alla jõudes - ma libistasin end istukil alla, sest põlved olid juba kanged kahel jalal libistamisest - olin algul veidi väsinud, kuid see läks paari minutiga üle. Minu, Anu ja Edda tossud olid peale matka kohutavas seisus, viskasimegi tossud hiljem lennujaamas minema.
Peale Etnat sõitsime bussiga tagasi Cataniasse, et lennujaamas oodata hispaanlasi ja türklasi, kellega koos sõitsime bussiga Augustasse, kus asus meie partnerkool ning olid ootamas meie pered. Lennujaamas oli meil päris kaua aega, esmalt käisime lennujaama WC-s, et end veidi kasida, sest peale matka olime otse lennujaama tulnud, pärast lugesin ''Rehepappi'', harjutasime esitlust ja käisime lihtsalt lennujaamas ringi.
Õhtul, kui lennud hakkasid saabuma, olin juba päris väsinud ning tundsin suurt vajadust pesema minna. Õnneks varsti hakkasime liikuma ning tunni pärast olimegi Augustas.
Mind võtsid Augustas vastu tüdruk nimega Martina, ta ema ning üks Martina sõbrannadest. Nende inglise keelest oli alguses veidi raske aru saada, sest nad hääldavad sõnu itaaliapäraselt, nagu lauldes. Mind viidi autoga koju, autoaknast nähtud õhtune linn oli väga ilus, sõites tutvusin veel Martinaga ning ta küsis, mis ma hommikuti söön. Vastasin, et krõbinaid piimaga, ning nädala jooksul oligi mu igapäevane hommikusöök piimaga krõbinad, Nutellaga röstsai ja värske apelsinimahl.
Koju jõudes tuli mul Diana räägitud jutt meelde, et Hispaanias kanti toas kingi,. Mulle anti roosad sussid, mida kandsin toas - paljajalu või sokkis ei käinud neist tõesti keegi. Kodu oli neil ilus, neil oli oma maja 2 vannitoaga, ühes neist oli mullivann. Mina magasin siiski Martinaga ühes toas.
Esimesel hommikul jõudsime kohale viimaste seas, peale seda ärkasin iga hommik Martinast varem, tal oli komme hiljaks jääda, nagu minul, kuid ma ei suuda hommikuti nii kiirelt funktsioneerida, nagu tema, seega läks mul alati kauem aega.
Esimesel päeval olime me 1. tund arvutiklassis, kuid õpetaja puudus, seega andis meile tundi vahetusõpilane Norrast. Ta korraldas mängu, nimelt tutvumisringi, kus kõik said enda kohta paar lauset rääkida. Hiljem rääkisid türklased, hispaanlased ning ka meie - eestlased - oma riigist ning selle kommetest. Seejärel pakuti meile teises kooli osas Sitsiilia hommikusööki. See koosnes suurest saiakesest ning mahlajäätise moodi asjandusest, mis oli topsis. Mind õpetati ka seda sööma: nimelt tuli võtta tükike saia ning see selle ''granite''-i sisse kasta. See oli isegi päris maitsev, kuid minu jaoks liiga magus.
Peale seda algasid õpilaste esitlused. Meie olime esimesed. Ma arvan, et meil läks päris hästi, kuigi natuke närvis olid vist kõik. Seejärel esinesid hispaanlased, prantslased, türklased ning itaallased. Aksentide tõttu oli nende kõigi jutust raske aru saada, aga õnneks olid taustal ka slaidid enamjaolt sama tekstiga.
Pärast seda toimus meil linnuvaatlus, kuigi linde mina küll ei näinud. Nägime ka soolajärvi ning sealt edasi jalutades kasvasid apelsinipuud. Võtsin ühe apelsini. See oli väga hea ja mahlane. Edasi läksime katakombide juurde, kuid kui mina sinna läksin, siis astusin otse lehmakoogi sisse, ma ei kujuta ette, kuidas üks lehm mööda küngast üles läbi väikese koopaaugu katakombi ronib. Eks see jääbki mõistatuseks. Katakombis ei näinud ma eriti midagi, sest seal oli väga pime, aga kui välguga pildistati, siis sai hiljem näha.
Pärast tuldi meile järgii. Käisime kodus pesemas, tegime end korda ning siis läksime välja,. Ma ei saanud alguses arugi kuhu me lähme. Selgus, et ühe itaalia poisi kodus , kelle juures Hans-Martty oli, toimus väike oleng. Eestlastest olid seal vaid mina, Anu ja Hans-Martty, kes läks aga põhimõtteliselt kohe tuppa magama. Kõik rääkisid itaalia keeles, seega aru ei saanud ning rääkisime ja naersime Anuga. Mängisime seal ka itaalia mänge, mis olid päris lõbusad, kui midagi reeglitest jagama hakkasin. Umbes 12 paiku läksime koju ning siis põhimõtteliselt kohe ka magama.
Pärast tuldi meile järgii. Käisime kodus pesemas, tegime end korda ning siis läksime välja,. Ma ei saanud alguses arugi kuhu me lähme. Selgus, et ühe itaalia poisi kodus , kelle juures Hans-Martty oli, toimus väike oleng. Eestlastest olid seal vaid mina, Anu ja Hans-Martty, kes läks aga põhimõtteliselt kohe tuppa magama. Kõik rääkisid itaalia keeles, seega aru ei saanud ning rääkisime ja naersime Anuga. Mängisime seal ka itaalia mänge, mis olid päris lõbusad, kui midagi reeglitest jagama hakkasin. Umbes 12 paiku läksime koju ning siis põhimõtteliselt kohe ka magama.
Teisel päeval panin juba hommikul lühikesed püksid, sest teadsin, kui kuumaks päeva jooksul läheb. Hommik algas meil jälle koolis. Seekord oli meil itaalia keele tund, kuid tunnis türgi tüdrukud, mina ja Anu rääkisime lihtsalt oma koolist ja koolisüsteemist üldiselt. Siis oli meil samas ruumis, kus eelmine päev toimusid esitlused, itaallaste tehtud lühifilmid, millest viimane oli Augusta ajaloo kohta. Need olid hästi tehtud, aga väga seebikahõngulised. Hiljem toimus tervituskontsert-show, mis oli õpilaste poolt korraldatud ning see oli minu meelest väga äge. Kõige rohkem meeldis bänd, kus olid 4 poissi ning nad esitasid classic rock'i lugusid, mida isegi teadsin. Seega oli lahe kuulata, kuidas neid live's mängiti. Siis oli meil lõuna restoranis. Esmalt pakuti pastat, siis ahjukartuleid mingite liharullidega - need oli mu lemmikud, ning magustoiduks oli sinine Comeniuse tort, mille pärast mul hambad sinised olid. Järgmisena oli meil jälle matka moodi asi. Saime mere ääres olla. Seal oli väga huvitav, sest liivaranda ei olnud, oli kivistunud laava ning vees olid põhjas samblikute moodi asjad ning eri vetikad. Ka hoiatati meid, et seal võib olla merisiilikuid. Vaade oli ka tohutult ilus: puhas sinine värv merel, tagant paistmas võimas Etna. Sellist pilti lihtsalt ei anna kaameraläätsele püüda.
Hiljem läksime tagasi ning käisime jäätist söömas. Kui hakkas juba pimedaks minema, siis läksime kõik pitseeriasse õhtust sööma. Seal pakuti meile kokku 4 pitsat. Mina jõudsin ainult esimest süüa. See polnud väga hea, sest seal polnud eriti midagi, vaid tomatipasta ja juust. Itaallaste juures meeldis mulle see, et nad ei kiirustanud söömisega, nagu Eestis, vaid see on nagu sotsiaalne tegevus ning lõuna või õhtusöök võib kesta mitu tundi.
Peale õhtusööki tulid kõigile vanemad järgi ning sõitsime koju ja jäime kohe magama ka, sest järgmisel päeval ootas ees ekskursioon Siracusasse.
Hommikul ärkasin vara, käisin pesemas, sõin hommikust ning panin pudelid vett täis, sest nagu kogemustest näha, sai vesi kuuma ilmaga väga kiirelt otsa. Sõitsime bussiga Siracusasse, mis on vanim kreeklaste asula Sitsiilias. Bussis õnneks paha ei hakanud. Oli hommik ning juba oli tapvalt palav. Siracusas nägime amfiteatrit, mis nägi minu meelest veidi niru välja, sest peale olid pandud puust lauad, et kivitreppe mitte kahjustada. Amfiteatris toimuvad suviti etendused - tõelised kreeka komöödiad ning tragöödidad, mis on tõlgitud itaalia keelde. Veel käisime ühes kõrges koopas, kus kajas väga hästi ning oli mõnus jahe õhk. Selle koopa kohta on ka legend. Nimelt kutsutakse seda Dionysuse kõrvaks ning räägitakse, et türannist valitseja Dionysus hoidis oma vange seal koopas, sest sealse hea kaja tõttu kuuleb väiksematki sosinat.
Lõunal läksime paadiga sõitma Ciane jõele. See oli lõbus, pritsisime üksteist veega ning lihtsalt nautisime vaateid. Ciane jõe ääres kasvavad ka papüürused, mis peale Egiptuse kuskil mujal looduslikult ei kasva. Peale paadisõitu sõime lõunat kalarestoranis, mille peale ma ehmusin, sest ma ju ei söö kala, aga toit oli hea. Esimesena pakuti meile jälle pastat ning õpetati meid ka õigesti spagette ümber kahvli keerutama. Õppisime ka itaaliakeelsed lauanõude nimetused ära. Teine roog oli kana ja friikartulid. Kana oli nagu saiapuruga kokku tehtud ning fritüüritud, kusjuures tundub, et see on sitsiillaste kana valmistamise viis, sest seal oli see koguaeg selline. Sõin Anu friikartulid ka ära. Magustoiduks olid rulli keeratud vahvlid, mille sees oli magus kreem ning otstes pistaatsia pähklitükid. See on neil traditsiooniline magustoit. Minu jaoks jällegi liiga magus, kuid selles magustoidu mõte ongi, või mis?
Kõht täis, suundusime vaatama juudi vanne. Minu jaoks oli see väga põnev. Nimelt asusid need maa all, treppidel pidi ettevaatlikult astuma, sest nad olid veidi libedad ning kui lõpuks alla jõudsime, oli seal rõske külm õhk, aga vaatepilt oli lahe. Vannid tundusid olevat kivisse raiutud ning neist voolas pidevalt läbi värske allikavesi, kus juudid pesid end enne või peale tähtsaid sündmusi, näiteks enne abiellumist või peale sünnitust. Samuti tuli end üleni veest läbi kasta, kui olid nt. puutunud surnud inimest, et siis värskes vees puhastuda.
Hiljem käisime Siracusa linnas ringi ning külastasime ka üht katedraali. Kahjuks visati mind Maarja-Liisiga sealt välja, sest meil olid jalas lühikesed püksid. Mina seda ei mõista, kristluse seisukohalt kõik Jumala lapsed, mis siin häbeneda. Kuna me otsustasime, et igaks juhuks teise katedraali ei lähe, siis läksime ostsime hoopis jäätist. Itaalia jäätis on märkimisväärne, nii palju erinevaid maitseid. Minu lemmik on siiski pistaatsia, sest üldse kõik, mis on pistaatsia maitseline, on minu meelest hea. Saime hiljem ka niisama linna peal ringi käia, päikeseloojangus oli minul küll seal väga hubane ja kodune tunne. Siis hakkaski kohale jõudma, et juba homme on minek. Mõtlesin, et just kui olin selle sumina ja inimestega harjunud ning kui see kõik oli mulle isegi koduseks saanud, visatakse meid tagasi Eestisse. Oli juba natuke nukker olek, Anul oli ilmselgelt see võimendatud versioonis, ta nuttis juba õhtul. Kui me Martinaga koju jõudsime, ütlesin ma, et ei soovi täna välja minna ning suhtlesin rohkem Martinaga ning ta ema ja isaga, vaatasime koos telekat, jällegi nii kodune. Läksin umbes enne 12 magama. Sitsiilias jäin ma iga õhtu magama nagu oleks planguga pähe saanud - ilmselt sellest, et päev oli nii sisustatud ning kogu aeg toimus midagi uut.
Hommikul läks meil päris kiireks, pidin jälle suure kohvriga jändama hakkama. Esimesena jätsin hüvasti pereemaga, ta oli tõeliselt tore inimene, kallistasime ning siis pidingi juba minema. Autos võtsin veel viimast Augusta linnavaatest, üritasin kõike meelde jätta ning mällu talletada. Jõudsime bussi juurde enam-vähem viimastena. Veel kallistusi, jätsin ka Martina ning ta isaga hüvasti. Bussi astudes tuli juba klomp kurku. Lehvitasin veel kõigile itaallastele, kes meid saatmas olid käinud. Pidin Anult taskurätikut küsima, õnneks suutsin end peale natukest aega edukalt tagasi hoida, Anuga küll see nii polnud. Maarja-Liis tundus täiesti apaatne ning soovis juba Eestisse tagasi. Meiega sõitsid veel bussis türklased ning hispaanlased, kellega jätsime samuti lennujaamas hüvasti. Tagasitulekul ei toimunud eriti midagi märkimisväärset, meil oli vaid Milanos palju vaba aega, käisime poodides. Kell 9 olime Eestis ning kell 10 Kehtnas. Jõudsin koju, panin kohvri maha, istusin voodile ning sai selgeks, et homme algab jälle kool ning igav rutiin.
Hiljem läksime tagasi ning käisime jäätist söömas. Kui hakkas juba pimedaks minema, siis läksime kõik pitseeriasse õhtust sööma. Seal pakuti meile kokku 4 pitsat. Mina jõudsin ainult esimest süüa. See polnud väga hea, sest seal polnud eriti midagi, vaid tomatipasta ja juust. Itaallaste juures meeldis mulle see, et nad ei kiirustanud söömisega, nagu Eestis, vaid see on nagu sotsiaalne tegevus ning lõuna või õhtusöök võib kesta mitu tundi.
Peale õhtusööki tulid kõigile vanemad järgi ning sõitsime koju ja jäime kohe magama ka, sest järgmisel päeval ootas ees ekskursioon Siracusasse.
Hommikul ärkasin vara, käisin pesemas, sõin hommikust ning panin pudelid vett täis, sest nagu kogemustest näha, sai vesi kuuma ilmaga väga kiirelt otsa. Sõitsime bussiga Siracusasse, mis on vanim kreeklaste asula Sitsiilias. Bussis õnneks paha ei hakanud. Oli hommik ning juba oli tapvalt palav. Siracusas nägime amfiteatrit, mis nägi minu meelest veidi niru välja, sest peale olid pandud puust lauad, et kivitreppe mitte kahjustada. Amfiteatris toimuvad suviti etendused - tõelised kreeka komöödiad ning tragöödidad, mis on tõlgitud itaalia keelde. Veel käisime ühes kõrges koopas, kus kajas väga hästi ning oli mõnus jahe õhk. Selle koopa kohta on ka legend. Nimelt kutsutakse seda Dionysuse kõrvaks ning räägitakse, et türannist valitseja Dionysus hoidis oma vange seal koopas, sest sealse hea kaja tõttu kuuleb väiksematki sosinat.
Lõunal läksime paadiga sõitma Ciane jõele. See oli lõbus, pritsisime üksteist veega ning lihtsalt nautisime vaateid. Ciane jõe ääres kasvavad ka papüürused, mis peale Egiptuse kuskil mujal looduslikult ei kasva. Peale paadisõitu sõime lõunat kalarestoranis, mille peale ma ehmusin, sest ma ju ei söö kala, aga toit oli hea. Esimesena pakuti meile jälle pastat ning õpetati meid ka õigesti spagette ümber kahvli keerutama. Õppisime ka itaaliakeelsed lauanõude nimetused ära. Teine roog oli kana ja friikartulid. Kana oli nagu saiapuruga kokku tehtud ning fritüüritud, kusjuures tundub, et see on sitsiillaste kana valmistamise viis, sest seal oli see koguaeg selline. Sõin Anu friikartulid ka ära. Magustoiduks olid rulli keeratud vahvlid, mille sees oli magus kreem ning otstes pistaatsia pähklitükid. See on neil traditsiooniline magustoit. Minu jaoks jällegi liiga magus, kuid selles magustoidu mõte ongi, või mis?
Kõht täis, suundusime vaatama juudi vanne. Minu jaoks oli see väga põnev. Nimelt asusid need maa all, treppidel pidi ettevaatlikult astuma, sest nad olid veidi libedad ning kui lõpuks alla jõudsime, oli seal rõske külm õhk, aga vaatepilt oli lahe. Vannid tundusid olevat kivisse raiutud ning neist voolas pidevalt läbi värske allikavesi, kus juudid pesid end enne või peale tähtsaid sündmusi, näiteks enne abiellumist või peale sünnitust. Samuti tuli end üleni veest läbi kasta, kui olid nt. puutunud surnud inimest, et siis värskes vees puhastuda.
Hiljem käisime Siracusa linnas ringi ning külastasime ka üht katedraali. Kahjuks visati mind Maarja-Liisiga sealt välja, sest meil olid jalas lühikesed püksid. Mina seda ei mõista, kristluse seisukohalt kõik Jumala lapsed, mis siin häbeneda. Kuna me otsustasime, et igaks juhuks teise katedraali ei lähe, siis läksime ostsime hoopis jäätist. Itaalia jäätis on märkimisväärne, nii palju erinevaid maitseid. Minu lemmik on siiski pistaatsia, sest üldse kõik, mis on pistaatsia maitseline, on minu meelest hea. Saime hiljem ka niisama linna peal ringi käia, päikeseloojangus oli minul küll seal väga hubane ja kodune tunne. Siis hakkaski kohale jõudma, et juba homme on minek. Mõtlesin, et just kui olin selle sumina ja inimestega harjunud ning kui see kõik oli mulle isegi koduseks saanud, visatakse meid tagasi Eestisse. Oli juba natuke nukker olek, Anul oli ilmselgelt see võimendatud versioonis, ta nuttis juba õhtul. Kui me Martinaga koju jõudsime, ütlesin ma, et ei soovi täna välja minna ning suhtlesin rohkem Martinaga ning ta ema ja isaga, vaatasime koos telekat, jällegi nii kodune. Läksin umbes enne 12 magama. Sitsiilias jäin ma iga õhtu magama nagu oleks planguga pähe saanud - ilmselt sellest, et päev oli nii sisustatud ning kogu aeg toimus midagi uut.
Hommikul läks meil päris kiireks, pidin jälle suure kohvriga jändama hakkama. Esimesena jätsin hüvasti pereemaga, ta oli tõeliselt tore inimene, kallistasime ning siis pidingi juba minema. Autos võtsin veel viimast Augusta linnavaatest, üritasin kõike meelde jätta ning mällu talletada. Jõudsime bussi juurde enam-vähem viimastena. Veel kallistusi, jätsin ka Martina ning ta isaga hüvasti. Bussi astudes tuli juba klomp kurku. Lehvitasin veel kõigile itaallastele, kes meid saatmas olid käinud. Pidin Anult taskurätikut küsima, õnneks suutsin end peale natukest aega edukalt tagasi hoida, Anuga küll see nii polnud. Maarja-Liis tundus täiesti apaatne ning soovis juba Eestisse tagasi. Meiega sõitsid veel bussis türklased ning hispaanlased, kellega jätsime samuti lennujaamas hüvasti. Tagasitulekul ei toimunud eriti midagi märkimisväärset, meil oli vaid Milanos palju vaba aega, käisime poodides. Kell 9 olime Eestis ning kell 10 Kehtnas. Jõudsin koju, panin kohvri maha, istusin voodile ning sai selgeks, et homme algab jälle kool ning igav rutiin.
NOOOO, jälle see pilt :D
VastaKustuta