Evelyni reisikiri

Comeniuse  projekti  reisile sõitmisele eelnev ja järgnev aeg  on alati mitmekordselt  tööderohke olnud, sest osa tunde tuleb eelnevalt või hiljem tagasi teha, valmistada ette iseseisvad tööd, õpilastega esitluse materjale koostada, harjutada jne. Esmaspäeval lahkusin koolimajast enne poolt kuut teadmisega, et tuleb väga töine öö ning reis Sitsiiliasse tundus mingi kaugtulevikus oleva ebareaalse sõnakõlksuna. Kui kell oli 2 öösel, otsustasin südame kõvaks teha ja jätta osa õpilaste tööde parandamist paremaid aegu ootama. Kohvripakkimist sai ka veel õnneks mõned tunnid edasi lükata. 

Teisipäev, 6.15 hommikul. Carpe diem! Nüüd oli aeg end viieks eelolevaks päevaks tegemata tööde süümepiinadest välja lülitada ja reisile keskenduda.  Olin põnevil eelkõige õpilaste pärast – annavad ju sellised uued (reisi) kogemused tihti juurde enesekindlust. Näha ja tunnetada maailma värvikirevust ja mitmepalgelisust, märgata erinevusi ja sarnasusi, et selle läbi ise paremini mõista iseennast ja  väärtustada  oma kodu, oma kultuuri, oma võimalusi. Julgustades õpilasi tegema väiksemaid või suuremaid samme enese ületamisel, annab see ka õpetajale positiivset tagasisidet, et näeme vaeva õige asja ja õigete eesmärkide nimel.  Kui tihti me seda igapäevaselt koolis tundides olles tunneme? Just seetõttu on minu jaoks Comenius oluline olnud. 

Kõige enam olin põnevil oma klassi õpilase Marteni pärast – oli ta ju osutunud kogu esimese projektiaasta jooksul üheks kõige entusiastlikumaks õpilaseks meie meeskonnas ning oleks olnud äärmiselt kurb, kui reis, mida ta väga oodanud oli, oleks osutunud läbikukkunuks ja üdini igavaks. Sitsiilia puhul oli seda muidugi raske uskuda.   

Püüdsin mitte mingeid ootusi enne reisi endas tekitada - midagi, milles ma tavaliselt nii osav olen, sest reisides suurendab mu sisemist rahutust tavaliselt justkui  kuklas tiksuv hääl öeldes, „Ole  aktiivne, ärka vara, mine hilja magama, näe lühikese ajaga võimalikult palju – äkki sa enam kunagi siia ei satu“, selle asemel, et näriva kahetsustundeta rahulikult ühes kohas istuda, mööduvaid inimesi vaadata, unistada, raamatut lugeda, atmosfääri sisse ahmida. Olin põnevil Etnale matkamise osas, aga kuna selle matka ettevalmistamine ei kulgenud meil Katrega just libedalt, ning me ei võinud kindlad olla enda ega õpilaste vastupidamises, matkapäeva ilmas ega ka Etna hetke  tujus, siis püüdsin isiklikult valmis olla kõikideks variantideks, et mitte pettuda kui Etna nägemine piirdunuks vaid postkaardi ostmisega.

Seega ajapuuduse tõttu ja osalt ka enda väsimuse tõttu, ei õnnestunudki mul sel korral meie reisi üle organiseerida. Ma polnud senditäpsusega välja uurinud bussipiletite hindu,  vahemaid punktist A punkti B,  välja printinud tekste kohalike vaatamisväärsustega. Õpilaste küsimustele vastasin stiilis, „Ma ei tea täpselt. Vaatame, kuidagi vast ikka saab.“ See paratamatult meenutab üht lauset filmis "Parim hotell Indias": "Kõik saab lõpuks korda, aga kui praegu veel kõik korras pole, siis järelikult pole see veel lõpp." Viiteid Indiale peagi veel. Nii poleks Sitsiilias sellest detailsest planeerimisest ka väga kasu olnud:  Etna buss väljus ikka hiljem kui ajakavas ja teekond raudteejaamast hostelisse oli hoopis pikem kui hosteliomanik oma (reklaam)kirjas väitis. Paraku tundus mulle alguses, et meie reisiseltskonda tabanud väiksem või suurem ebaõnn, eelkõige lennujaamas toimunu näol, oli seotud minu halva organiseerimisega. Hiljem mulle meenus, et pagasinõuetest olin siiski omajagu õpilasi ja õpetajaid teavitatud. Seega, mõtle ja enneta probleeme kui palju tahad, reisil on ikka omad üllatused varuks.  Muidu poleks reisikindlustusfirmasid eales tekkinud.

Catania lennujaam oli Tallinna lennujaama mõõtu, eks ole ka linnad pea sama suured.  Sitsiillaste teistsugust temperamenti kogesin juba linnaliinibussis – oli tükk tegemist, et bussis püsti jääda. Sama bussiliiniga, aga päev hiljem, seostub mul veel üks mälupilt. Istekohad olid hõivatud. Bussi sisenesid India päritolu naine ja mees, väike imik õla najal õndsat und magamas. Pikalt mõtlemata tõusin kohe istekohalt ja pakkusin noorele isale istet. Ta vaatas mind üllatunult ja ei julenud istuda. Ma ütlesin inglise keeles üsna tungival toonil: „Sa pead istuma, nii väikese lapsega on ohtlik bussis seista.“ Ta vaatas, pilk täis hämmeldust, lõpuks naeratas ujedalt ja istuski. Tema naine aga saatis minu poole kõige soojema naeratuse mida üle pika aja saanud olen. Ei tasu alahinnata teise inimese märkamist. 
Teekond lennujaamast kesklinna oli lühike ja algas üsna trööstitu vaatepildiga: vanad mahajäetud tootmishooned, sõjaväebarakkide müürid (või oli see vangla?)  äärestatud okastraadiga. Tasapisi lisandus rõdudega maju, lilli, palmipuid. Mind hakkas paratamatult lummama lõuna piirkondadele omane dekadentslik-romantiline võlu.  Kas ma tahaks seal alaliselt elada? Ausalt, ei. Ma igatseks liiga valusalt paljukirutud Eesti nelja aastaaja, Eesti looduse järele. Inimeste väljapoole elamine ja suhtlemisvajadus sunniks mind lõpuks 112 telefonil valima. Vaatamata sellisele tõdemusele  tekkis siiski omamoodi vajadus aeg maha võtta ja ühel nendest murenenud krohvi ja roostetanud kõvera piirdega rõdudest end laisalt ringutada, hommikukohvi juua  ning pühapäev koristamise ja ringi tuuseldamise asemel hoopis maailmaasjadest rääkimisega väärtuslikult surnuks lüüa. Süümepiinadeta. Vähemalt nii ma unistasin neid rõdusid  pea kuklas imetledes. 

Tee raudteejaamast hostelisse oli umbes kaks kilomeetrit, aga žonglöörides kohvritega mööda ajahamba poolt räsitud kivisillutisega teid, püüdes mitte alla jääda kuraasikatele  autojuhtidele ega sisse astuda koerte väljaheidetesse, tundus see kõndimine ikka korraliku Etna-eelse testmaratonina. Meie reisiseltskond aitas üksteist, vahetasime erineva raskusega pagasit, mida õlal, käe otsas või enda järel tassida tuli. Tee äärde jäid kaks šokolaadipäevitusega meest,  kes müüsid maasikaid ja kirsse. Ostsime terve resti sitsiilia maasikaid. Nad olid meie teele justkui väljavalitult ette jäänud ning sellise meeldiva kokkusattumuse  tänutäheks kostitasin farmereid paki Mesikäpa kommidega. Kindlasti oli neid kodus ootamas mitu rosinsilmset bambinat või bambinot.

Väsimusele vaatamata oli hilisõhtune Catania vanalinn liiga lummav oma lõhnade ja sooja paitava õhuga selleks, et kohe öörahu välja kuulutada, ning me otsustasime üheskoos jalutama minna eirates Itaalia projektijuhi Sara manitsusi seda mitte teha. Siiski võtsime kasutusele paar ohu ennetamise meetodit ning kamandasime tüdrukud lühikeste pükste asemel pikkadesse pükstesse ning palusime neil kohalike meeste pilkudele mitte vastata. Tüdrukud olid tublid ning saime probleemideta istuda Piazza Duomol, nautida suupisteid ja kohvi, näha oma silmaga kuidas öö edenedes plats järjest enam prügiga täitus.  Hostelis jätkus õpetajate toas juttu ja nalja pikemaks ajaks üsna isiklikel ja pikantsetel teemadel. 

Kolmapäeva alustasime kell kuus. Kell 8.15 pidi buss väljuma Etnale ning sellest maha jäädes oleksime kaotanud kaks väärtuslikku tundi Etnal, mistõttu nägi meie kohvritega liikumine mööda Emmanuelle'i tänavat taas gallopeerimisena välja. Sinna vahele mõned kiired peatused pildistamiseks või kohaliku kalaturu haistmiseks. Kesklinnast Rifugio Sapienzasse, Etna jalamil 2000 meeri kõrgusel asuvasse kohta oli mööda teed 40 kilomeetrit, mida buss tiheda liikluse ja mägiselt käänuliste teede tõttu läbis 2 tundi. Katre tegi ettepaneku esimene 500 meetrit kaabeltõstukiga minna, et igavama osa läbimisele mitte liigselt aega ja jõudu kulutada, ning laskumisele rohkem ajavaru jätta. Pidime ju kindlasti viimasele bussile jõudma, mis väljus 16.30. Vaated olid üllatavad – looduse metsikut jõudu oli näha ja tunda kõikjal. Kivistunud laavavaod olid kohati meetritekõrgused nagu  raevus Kalevipoja poolt ülesküntud alepõllumaa. Oli väga üllatav näha kõige selle aupaklikuks tegeva loodusjõu vahetus läheduses inimeste maju ja turistide teeninduskeskusi. On neil inimestel ikka julgust Etnaga naaber olla, mõtlesin. Mina oma nõrga närvikavaga arvatavasti ei magaks ühtegi ööd sealses piirkonnas.  Esimesed sammud 2500 meetri juures pärast kaabeltõstuki pealt maha tulemist võtsid kergelt hinge kinni, aga õnneks ei valmistanud edasine matk mingeid raskusi. Küll aga tõi see kaasa omajagu põnevust  ja üllatusi oma värvide, vaadete ja pinnase poolelt. Õpilaste vastupidavus, huumorimeel ja matkasse suhtumine üllatas – paremat  matkaseltskonda andis soovida. Marteni ja Hans-Marttyga käisime ka 2001. aastal viimati pursanud kraatri sees,  mida üldjuhul ei tohiks teha, aga kuna seal olid tugevalt sissetallatud rajad ja mingit suitsu ei tulnud, siis julgesime soovitust eirata. Etnal jättis mul süda paar lööki vahele. See oli siis, kui Marten ja Hans uljalt mööda mäge alla "suusatasid" ja lumeosa lõppedes edasi jooksid. Hõikasin neile, et nad ettevaatlikumad oleks, kui äkki jäi Hans pool küürakil seisma, enda ette vaatama ja Marten kadus nagu vits vette. Mu süda tõesõna jättis paar lööki vahele, karjatasin: "Maaarrrteeeeennn!!!!!" Hans vaatas minu poole justkui aru saamata, miks ma röögatasin. Kuigi Marten oligi mu vaateväljast kadunud kukkumise tõttu, tegi ta seda õnneks laugjal mäenõlval, mitte kuristikus, oluliselt haiget saamata. Enne bussile minemist puhkasime natuke jalgu ühes Rifugio Sapienza kohvikutest. Selline rammestus tuli peale! Nii musta kraanikaussi pärast käte ja näo pesemist nagu sinna kohvikusse minust tekkis, pole näinud ka siis kui tolmuse ilmaga terve päev kartuleid korjatud.  Elevust tekitas ka hilisem Catania kesklinna liikluse jälgimine: rollerid tiirutasid sentimeetri täpsusega  sõidukite vahelt läbi, autojuhid jätsid keset teed autod seisma, ohutuled vilkumas ja läksid rahumeeli poodi, ülejäänud liiklus ootas ja signaalitas. Autod peatusid ülekäigurajal täpselt jalakäijate jalgade ees.  Katre kasutatud sõna „jambolaya“ iseloomustas seda tänavapilti väga hästi.

Kella seitsmest 11-ni õhtul tegime lennujaamas aega parajaks, et meid üheskoos türgi ja hispaania rühmaga Augustasse transporditaks. Poiste ärevus aina suurenes ja nii ka minul. Hakkasin mõtlema, et võõras peres ööbimine võib osutuda nende jaoks oodatust suuremaks väljakutseks. Ütlesin naljatades Martenile: „Kui nad inimsööjateks osutuvad, siis saada mulle kasvõi kell 2 öösel sõnum – ma tulen sind päästma.“ Loomulikult polnud seda vaja teha, sest kõik pered olid väga hoolitsevad ja sõbralikud. Teel Augustasse jäid mulle silma pikad tunnelid ning meie vanemaealine bussijuht, kes väga valju underground tantsumuusikat  kuulas. Atmosfäär oli kellaaega ja väsimuse astet arvestades omal moel koomiline ja kaasakiskuv.  Kuna Edda ja Katre mu üleskutsetele ei vastanud, nõustusin ka mina diskoteeki minemise asmel hotelli magama minemisega.:-)

Õpetajate majutuskoht asus vanalinnas, 10 minuti jalutamise kaugusel koolist. See oli väga vana maja, mille interjöör paraku ei väljendanud millegagi hoone ajaloolist väärtust. Keset tuba oli suur kapp, mis osutus uste avamisel köögiks. Teisele korrusele viiv klaasist trepp justkui tuletas meelde eesti talurahva kondiga naise ja itaallanna skeleti tüüpilist erinevust.

Neljapäeval otsustasime kauem magada ja hommikusöögist loobuda. See oli viga, sest enesetunne läks heaks alles siis kui itaallased meile lõunat pakkusid. Esitlus läks meie õpilastel hästi. Teiste esitlused olid igaüks omamoodi, meelde jäi Türgi humoorikas film, itaallaste ilusa muusikapala taustal jooksnud fotod veetaimedest ja loomadest ning hispaanlaste Bellele’i jõe põhjal tehtud esitlus, millest õhkus taas keemia- ja bioloogiaõpetajate tugevat koostööd oma õpilastega.

Ekskursioon Augusta endistele soolaväljadele algas minu jaoks kerge pettumusega, sest lisaks mõnedele huvitavatele taimedele oli raske aru saada, miks me seda kohta vaatame olime tulnud või et tegemist on looduskaitsealaga – autode poolt sissesõidetud vagude  ja prügi tõttu. Nii mõtisklesingi pigem selle üle, millise iseloomu ja eluviisiga võiks olla meie giid Luka/Luca, selle asemel et kuulata hoolega õpilasgiidide juttu. Või isegi kui üritasin õpilaste teksti süveneda, jäi mu tähelepanu toppama itaalialikke näojooni ja ilusat näonahka imetledes. Tasapisi tekkis positiivset atmosfääri juurde ja mulle hakkas see väljasõit loodusesse üha enam meeldima. Rasvased konnad krooksusid lõualotid võbelemas, minu jaoks tundmatud linnud laulsid ja kuum Vahemere päike paitas päevitumata nahka. Siis hakkasin eristama taimede lõhnu: õrnad, tagasihoidlikud, huvitavad kuni jõudsime apelsiniistanduse juurde. Punaste apelsinide intensiivne lõhn halvas meeldivalt kogu mu lõhnameele ülejäänud päevaks. Ma sain õpilaste hurraa-hõikega apelsinipuude poole tormamisest täielikult aru. Ka minu adrenaliinitase tõusis. Kui Sara meile apelsinide võtmiseks loa andis, siis ta vaevalt oskas näha milliseks „apelsiniraksuks“ see kujuneb. Õnneks piisas mainida kohalike farmerite tava omakohut pidada ja kord oli taas majas. Matk ilma üllatusteta oleks igav, ja nii jätkus üllatusi meie matkagi. Kaljus oli näha väikest avaust ja meie giid Luka viis meid ettekavatsematult katakombe vaatama. Seega polnud meil taskulampe kaasas, aga välguga pilte tehes saime aimu mis kohaga tegemist. Üha enam kogesin, et mitmed vaatamisväärsused mille tekkimine ulatus 2000 ja rohkemgi aasta taha, olid Augustas (ehk ka kogu Sitsiilias?) rohtukasvanud, enamike inimeste jaoks teadmata kohtades. Ühelt poolt rõõmustas mind meile osutunud privileeg selliseid kohti näha, kus turistide hordid polnud jõudnud üle käia ja oma jälgi jätta, aga teisalt õhkus neist ka ajaloo ja looduskaunite kohtade mitteväärtustamist ja hülgamist.

Kui juba päeval oli inglise keele õpetaja Louisa silma jäänud kui üks väga ekstravertne daam, siis neljapäevasel õhtusöögil vaimustas ta mind oma olemusega veelgi. Vaevalt meist saaksid head südamesõbrannad, see on selge, aga ta meeldis mulle kohutavalt. Millised zestid, huumor, enese üle naermise võime, stiil (või selle puudumine?)…. Milline psühholoogiline mõistatus! Kas see, mida me inimeses näeme ja tajume ongi tema tegelik mina või on see pelk petlik esmamulje? Itaalia naistest  tuleks pikemalt rääkida, aga piirdun vaid mõne mõttega. Neilt oleks nii mõndagi õppida. Mulle meeldis näha naisõpetajaid omakeskis omamoodi käituvatena  ja hiljem oma abikaasadega õhtusöögil teistsugustena. Nende ekspressiivsus oli alles ka abikaasade kõrval, kuid see oli taltsam, vaoshoitum ja võluv. Omakeskis olid naised lärmakamad, flirtivamad, rääkisid üksteisest üle, ehk agressiivsemadki. Minu respekt itaalia meestele, sest ma arvan, et nõrgad mehed itaalia naisi edukalt ei taltsutaks. Nende edukust suhteid hoida ja arendada näitas ka tõsisasi, et õhtusöökidel olid itaalia naisõpetajad abikaasadega, mitte üksi. Mulle meeldis teismeliste tüdrukute välimus laupäeva öösel Augusta keskväljakul. Mitte, et ma arvan, et 14-aastased peaksidki 15- sentimeetriste kontsade ja miniseelikutega keskööl mööda tänavaid ringi käima, aga nähes kuidas see kõik itaalia teismeliste puhul toimis – nad suutsid oma üleslöödud stiili väljapeetult välja kanda ja ei mõjunud grammigi labaselt või ülepakutult. Ka noorte omavahelises (vastassugupoolega) suhtlemises õhkus platoonilist sõpradeks olemist rohkem kui seda eeldada võiks. Samuti tundus mulle, et alkohol pole sealsete noorte seas oluline. Vähemalt selline mulje jäi kui end mõneks ajaks keskväljakule pidutsevaid noori vaatama unustasime.

Olulisem kui konkreetse toidu maitse, oli söömise juures tähtis selle  terviklik protsess – aeglaselt, lõbusalt vesteldes, nautides. Mu silme ette kangastusid Eesti söögikohtades tihti nähtud olukorrad, kus paarikesed või pered kühveldavad  tellitud toidu endale sisse rääkimata sealjuures eriti millestki. Kui toitu peab ootama üle 10 minutit, siis muututakse närviliseks ja peetakse seda halvaks teeninduseks. Kas meie jaoks ongi siis kvaliteedi tipuks mikrolaineahjus ülessoojendatud kiire toit ja vihavaenlaste moodi vaikides söömine? Üha enam olen ma sellisest mentaliteedist kaugemale liikumas.  Jah, me pole toidukeskne rahvas, ega peagi selleks saama, kes lauda istudes 2/3 ajast toidust ja selle maitsest ja valmistamise viisist räägiks, aga õppida söömise ajal aeg maha võtma  - seda võiks lõunamaa rahvastelt küll õppida.  Seepärast mulle lõuna- ja õhtusöögid Sitsiilias väga meeldisid. Isegi nii väga, et kui ma ühel lõunasöögil Edda ja Katrega jutustama jäin ja viimaks avastades, et on viimane aeg hotelli riideid vahetama minna enne matkale suundumist, helises poole kõndimise peal telefon: „Õpetaja, te unustasite restoranis maksta.“ Marteni murelik hääletoon tegi selle situatsiooni veel eriti koomiliseks. Toidukohtadest kõige parem oli minu arvates Siracuse restoran kus me sõime kaheksajalgu, kalmaarirõngaid, räimemaitsega kalu eelroaks. Tüüpiline Itaalia toidukord restoranis koosneb neljast roast: eelroog, antipasta, pearoog  ja magustoit. Nii selgi korral, mil eelroale järgnesid  spagetid rosinate, kapparite ja piiniaseemnetega; pearoog grillitud mõõkkala ja kressiga ning magustoiduks cannolid.

Koolimaja erinevaid ruume me väga palju ei näinud, kuigi maja oli seest ilusam kui väljast oleks võinud seda arvata. Klassiruumid olid tühjad, akende ees katted, et lõõmava päikese eest endid kaitsta. Saime teada, et koolis käiakse ka laupäeval ning õpetajad saavad valida lisaks pühapäevale ühe vaba päeva. Koolipäev lõpeb ühe ajal pärastlõunal. Paljud üle 14-aastased õpilased käivad koolis rollerite või mootorratastega. Reedel näidati meile itaalia õpilaste poolt tehtud filme ja ma mõtlesin pidevalt, et millal meie sellisele tasemele jõuame. Mis puudutab  infotehnoloogiat, siis võime ju uhkust tunda kuivõrd eesrinnas on Eesti intrnetiajastul käinud, aga mis puudutab infotehnoloogiavahendite kasutamist tavalises Eesti koolis, siis oleme justkui teistega võrreldes kiviajas. Meil puudub ka kooli ja perede koostöö sellisel kujul nagu kogesime Augusta koolis. Samuti hakkas mulle silma itaalia õpilaste särasilmil asjade tegemine. Raske oli nende projektide  taga näha õpetajate poolset õpilastele järelkäimist, sundimist, julgustamist, et õpilasi üldse esinema saada. See hingestatus, millega itaalia lokkis juustega noormees luges teatrisaalis Petrarcat, lõi pahviks, ausalt. Seda ei saa  üldjuhul õpetaja õpetada, sellise hingamisega peab õpilane sündima. Rääkides reede lõunal toimunud tervituskontserdist, lummas mind enim õpilaste kompleksivabadus, julgus lustida ja end hästi tunda vabana tüüpiliselt teismelisi kammitsevatest  asjaoludest nagu enda välimus, keha, riietus…. Ma usun, et teismeline olla Itaalias pole kergem kui Eestis, aga seda koosolemiserõõmu, suhtlemise nautimist ja nalja tegemist märkasin itaalia teismeliste puhul rohkem ja küllap see suutis nakatada ka meie õpilasi. Loodetavasti kandub see sõnumina edasi, et mõnigi õpilane vabastada vajadusest teha viiteid homoseksuaalsusele kui kaks poissi või tüdrukut on head sõbrad, kallistavad, hoolivad teineteisest nagu sõber peaks sõbrast hoolima.

Reede pärastlõuna veetsime Brucoli kaluriküla lähistel. Eesti õpilased tormasid tõeliste looduslastena Vahemerre ujuma. Nende lusti oli tore kaldalt jälgida. Brucoli kaluriküla lummas teistsuguse arhitektuuri ja värvidega. Rõdud majadel olid lihtsamad, majad madalamad, aga seinu ilmestasid imekenad pildid, mida on raske grafitiks nimetada, sest viimast ma üldjuhul arhitektuuri ilmestavaks nähtuseks ei pea. Mulle meeldis kuidas Sara ütles, et teeme jäätisekohviku juures kiire väikese peatuse ja vaadates tema „aega-on-küll“ istumist, sain aru, et kiire ei tähenda viit minutit, vaid Sitsiilia mõistes 45 minutit. Jäätisekohviku kõrval mängisid vanamehed lustlikult kaarte ning ma palusin neilt luba neid pildistada. Sitsiilia vanad mehed hakkasid mul pidevalt silma. Mulle meeldis vaadata kuidas väärikas eas mehed olid selga pannud ülikonna ja istusid jalutuskepile  käega toetades palmipuu all pargis ning ajasid maailmaasju. Ma oleks jäänudki kuulama nende kiiret žestikuleerivat kõne saamata sellest midagi aru. Lihtsalt see tundus alati väga olulise vestlusena ja sundis end kuulama.

Brucolis õhtustasime pitseerias nimega Miramare. Keset restorani oli suur elava tulega pitsaahi. Pitsa maitses ehedalt. Istusin türgi õpetajatega ühes lauas ning kasutasin võimalust end religiooni ja kultuurilistes küsimustes harimiseks. Mind liigutas Gazi meenutus kohtumisest Kehtnas, eriti tema tänulikkus. Seda on öelnud juba paljud, kuivõrd meil on selles projektis Türgi kooli näol vedanud. Sealsed õpetajad on nii sümpaatsed! Gaziga suheldes tunnen, et tegemist oleks justkui mu teise vennaga, kellega saab kõigest rääkida  barjääri tunnetamata.  

Laupäeval viidi meid Siracusasse – Sitsiilia suurim endine Kreeka asundus. Päev tõotas tulla kuum ja nii oligi. Kreeka antiikse teatri varemete külastamine jäi minu jaoks tagasihoidlikuks kogemuseks, sest ma ei suutnud ega tahtnud tol hommikupoolikul eriti süveneda. Õpilasgiidid olid oma tekstid ette valmistanud, aga nende kuulamine nõudis suurt pingutust. Enim meeldis mulle Dianysose koobas. Nagu enamik korralikke kirikuid või katedraale, tekitas ka see kaljulõhe minus tunde, et inimene on siin maailmas ikka väga väike tegelane.

Paadisõit Ciane’i jõel oli nauditav – palava ilma tegi väga meeldivaks merelt tulev kerge tuul. Papüürusetaimi polnud ma arvatavasti varem oma silmaga näinud. 8-kilomeetrine jõgi osutus omamoodi müstiliseks oma kaldaäärsete paljaks uhutud puujuurte, kõrgete eukalüptipuude ja linnuhäältega. Kalda peal korjasid kohalikud sidruneid.

Õhtupoolik Siracuse vanalinnas oli tore. Naerma ajas, kui jalutasime ühel hetkel koos eesti õpilastega ja olin Edda ning Katrega tunnistajaks, kuidas meie õpilastest olid hetkeks saanud itaalia õpilased – nad rääkisid eesti keeles, aga tegid  seda itaaliapäraste rõhkudega, nende žestid olid kõike muud kui eestlastele omased, samuti häälekus. Nad üritasid üksteisest üle rääkides meile jutustada kiiresti kõigest, mis vahepeal juhtunud oli. Sel hetkel sain aru, et Itaalia koolis oleks Martenil mitmed tema käitumist puudutavad märkused õpetajatelt saamata jäänud.

Mind liigutas Anu emotsionaalsus. Jälgides meie õpilaste aktiivset suhtlemist, oli neil kõigil omamoodi kahju lahkuda, aga koju tagasi jõuda on ikka tore. Kui tavaliselt kulub mul endal  päev või kaks, et reisi virr-varr peast ära saada ja tööle taas keskenduda, siis viimased kaks reisi – Marokosse ja Sitsiilasse, on nõudnud oluliselt suuremat jõupingutust aklimatiseerumisel kodusesse ellu ja töösse. Seda reisi jäävad meenutama minu jaoks mõned olulised fotod, mis võimaldavad ajas tagasi rännata ja kogeda seda atmosfääri uuesti.

Seda reisi meenutades mõtlen paljudele naljakatele situatsioonidele kus peategelasteks meie reisiseltskonna õpilased, õpetajad ja meid vastuvõtnud õpetajad ja õpilased, kuid mille kirjeldamine oleks mahavisatud vaev – selleks pidi olema just seal ja just nende inimestega. Nendel hetkedel tundsin, et olen 100% elus. Aitäh teile kõigile! Aitäh ka Sulle, kes Sa minu heietamise lõpuni lugesid. J