Kell oli pool üheksa, kui me hakkasime sõitma Tallinna Lennujaama poole, kus
väljus meie lennuk Bergamosse. Enne seda sai veel kohvreid ümberpakitud ning
palju asju üle kontrollitud. Turvakontrollis selgus, et me ei kontrollinud
piisavalt, sest Marteni kotis olid esimesed vedelikud, mis tuli ära visata. Seal
saigi meie "ämbrite täitmine" alguse. Peale turvakontrolli istusime
päris jupp aega, et lennule minna. Lennule minnes tuli välja, et minu kohver
oli lubatust 5cm üle ning ma pidin selle eest maksma, sest muidu oleks see maha
jäänud. Summaks oli 50€ . Süda tilkus verd, aga maksin ära. Mõne aja pärast oli see niikuinii juba unustatud, sest tuju pidi ju hea olema ning seltskond oli ka
väga super, mis hoidis veel rohkem tuju üleval.
Meie lend Bergamosse möödus rahulikult. Korra läksid mul kõrvad lukku, aga
see oli tühi asi võrreldes selle olukorraga, mis valdas Maarja-Liisi.
Bergamos saime anda kohe oma kohvrid ära ning turvakontrolli ka läbida, kus sai
veel ämbrisse astutud. Nimelt oli õpetaja Edda käsipagasis vedelik, mis tuli
jällegi kahjuks ära visata. Tegi jällegi veidi meele kurvaks, aga läksime
ikkagi kokkuvõttes hea tujuga edasi ning ootasime hetke, mil saame lennule
minna. Sõime ja muljetasime.
Cataniasse lendasime Windjetiga, mis polnud just kõige ilusam seest. Muidugi
oli mu kõrval istumas Marten, kes pidevalt rääkis, et me kukume alla. Iga puu,
mida ma näitasin talle, kui hakkasime õhku tõusma, ütles ta, et see on viimane,
mis ma näen. Algul oli küll naljakas, aga lõpuks oli mul juba paanika, et äkki
kukumegi alla. Lennukis oli veel mingi pinin, mis pani õudselt kõrvad valutama
ja enne maandumist selle lennukiga, oli mu kõrvavalu väga suur ning ega Marteni
ja Hansu olukord parem polnud. Kelly ja Maarja-Liis seekord väga ei kurtnudki,
nende arust oli Ryanairi lend hullem.
Catanias pidime leidma bussi, mis viiks meid rongijaama, kus saaksime edasi
minna oma ööbimiskohta.
Rongijaamas saime kaardi, mille abil jõudsime sinna kuhu vaja. Vahepeal saime
maasikaid osta, mida oli õhtul hea süüa. Õnneks need polnud mingi
plastikumaitsega nagu need, mida siiani Eestis hetkel olen saanud.
Õhtul käisime veel suure platsi juures jalutamas ning igaüks lubas endale
kohviku moodi poest ka midagi head. Mina ostsin mingi saia, mis oli väga hea.
Teised ostsid kooke ja jäätiseid. Muidugi ei puudunud mu õhtusöögist ka
Coca-Cola. Eriti mõnusaks tegi olemise see, et õues oli soe, küll mitte nii
soe, et päris lühikeste riietega oleks saanud olla, aga hea.
9. mai hommikul pidime varakult ärkama ja end korda tegema ning viima kohvrid
rongijaama. Pärast seda sai peaaegu kaks tundi loksuda bussis, et Etnale sõita. Vaade läks kogu aeg aina ilusamaks. Kohale jõudes läksime tõstuki või
mingi taolise monstrumiga kõrgemale ja sealt edasi kõndisime kõik see aeg jala.
Hästi tore matk oli. Ma arvasin algul, et ega ma kaugele ei jõua, kuna pole ju
väga matkaja, aga jõudsin. Pärast olid küll jalad päris läbi, aga ma arvan, et
see matk oli seda väärt. Näha sai palju. Eriti ilusad oli meie riided ja
jalanõud pärast matka. Siin kohal mainiks ära õpetaja Edda jalanõu, mille puhul
räägib pilt rohkem, kui 1000 sõna. :-)
Varsti olimegi Catanias tagasi ning mõte sellest, et üsna pea oleme oma peredes tegi tuju veel rõõmsamaks ning samas olime kõik elevil. Lennujaamas, kui me
ootasime Hispaania ja Türgi õpilasi, saime me end natuke kasida ja mina
viskasin oma tossud ka ära. Harjutasime veel oma ettekannet ning puhkasime
väsitavast, kuid väga toredast matkast. Kusjuures, seal tundus see ootamine nii
ilmatu pikk aeg, aga järsku olime juba bussis ning sõitsime kõikide õpilastega
sealse kooli poole ning nägime oma peresid, kes olid meile vastu tulnud.
Tüdruk, kes oli minu välja valinud, ehk kelle juures ma ööbisin, oli Giorgia.
Oma sealsesse koju sõites ma ei osanud ühtegi sõna öelda, kuna kõik oli nii ruttu
toimunud. Ega tüdruku ema ja tüdruk ise ka väga ei osanud midagi öelda. Koju
jõudes tutvustasid nad mulle, kus midagi asub ning sain end korda teha ja siis magama minna.
Hommik oli tuduvalt parem kui õhtu. Vanaema tuli kohe musitama ja seletama,
et kes ta on, mis oli tegelikult omamoodi armas. Ema tõi meile kohvi voodisse
ning siis palus meid sööma. Ma olin väga üllatunud, sest ma tegelikult
poolenisti alles magasin kui kõik see tegevus toimus. Peres oli veel isa,
noorem õde ja väike vend .
Meil oli kaks tundi aega, et end korda seada ja minna kooli juurde ning tutvuda
teistega. Kooli juures tuli mul trobikond poisse juurde ja hakkasid seletama,
et nad kõik on vabad ja vallalised, ma ei saanud üldse aru, miks mind peaks see
huvitama, aga ütlesin neile sellepeale ainult, et ma ei soovi kedagi, kuigi nende
arusaamine võttis aega veidi.
Meie esitlus läks hästi ning enim meeldis mulle Türgi õpilaste video. See
avaldas tõesti minu puhul muljet, kuidas inimesed tegelikult raiskavad vett
meeletus koguses. Meil oli peale seda 3h vaba aega ning saime käia jalutamas.
Võtsime oma kamba kokku ning läksime kõik mere äärde. Parki mindi ka veel, kuhu ma ei
läinud, sest mulle pakkus meri rohkem huvi - see jahutas. Õnneks jäi minuga
sinna veel kaks õpilast.
Pärast oli veel meil matk, mis mind väsitas päris ära, aga õnneks taastus mu
energia ruttu ning me läksime koju. Toimetasime oma asjad ära ning siis läksime
välja, kus selgus, et kõik õpilased ei tulegi, eestlastest olime ainult mina,
Kelly ja Hans( magas tagatoas) . Ülejäänud olid lihtsalt osad Itaalia õpilased
ning mõned hispaanlased olid ka. Mängisime seal erinevaid mänge ning sõime
kolme erinevat toitu : pitsa, mingit saia ja veel oli mingi asi, mida ma ei oska
kirjeldadagi, sest selle proovimiseni ma ei jõudnud.
11. mail esinesid itaallased meile veel ühe etendusega vms ning enne seda käisime
mööda linna. Pärast sõime ühes restoranis, kus ma ei jõudnud ühtegi portsu
lõpuni süüa, sest need olid nii suured. Kaks rooga ning siis tuli tort. Mulle
tegelikult igati meeldisid need toidud ning jäin väga rahule, kuigi mul oli
veidi paha olla.
Käes oli hetk, mida me olime ammu oodanud, nimelt saime ujuma. Väga
värskendav oli. Algul oli pisut külm, kuid siis juba nii hea. Lausa väga hea
oli keset tapvat kuumust ujuma minna. Hiljem jalutasime veel ringi ning
lõpetasime pitsat süües. Kokku oli neli pitsat. Ma sõin esimest ainult ning teist veidi proovisin. Muidugi
pärast tuli välja, et viimane oli kõige parem, aga nüüd on põhjust tagasi minna
ning ära proovida see. :D
12.mai ehk siis meie viimane päev, mil saime veel kõik koos olla, ostus väga
toredaks. Käisime põnevates kohtades ning eriti meeldis mulle see pikk
paadisõit. Sõidaks kohe veel. :D. Igatahes, seal me nägime papüürust ( ei oska
kirjutada ) ning meile räägiti selle jõe kahte legendi, millel meie paadisõit toimus.
Siis aga tuli oma jalad tagumendi alt välja võtta, kuna nüüd saime veel linna
vahel kõndida ning näha erinevaid ehitisi. Samas me kõndisime ka restorani
poole, jälle sööma. Enim maitses teine roog, milleks olid friikartulid
kanafileega, ma eeldan, et see oli filee. Pole ka ime, kui valesti arvan.
Itaallastele pakkus nalja see, kuidas ma spagette sõin. Tegelikult väga ei
erinenudki nende moodi söömisest, lihtsalt nende arust oli veider võtta
spagetid kahvli peale ja siis õhus kerida. Nemad teevad seda nii, et tirivad
paar-kolm spagetti eemale ja siis kerivad seda taldriku peal. Suur vahe, aga
vähemalt oli lõbus, kuigi mu tegevust fillmiti ja see polnud nii lõbus :p .
Pärast jalutasime veel veidi ringi ning tagasi bussi ja siis sõit kooli juurde,
kus pidime koju minema ning end valmis panema, sest õhtul saime kõigiga veel
omavahel kokku.
Õhtu oli väga lõbus, kuigi pisaraterohke ka lõpus, sest olid jäänud mõned
tunnid meie lahkumiseni ning see tegi meid kõiki kurvaks.
13. mai, see saatuslik ja kurb hommik, mis tuli üle elada üht- või teistmoodi.
Nii , kui me sinna parki jõudsime, hakkasid kõik pisaraid valama. Mina valasin
pisaraid, Girogia, kõik õpilased. Tegelikult oli kurb tulla ära kõigi nende
juurest, kellega oled nii ruttu väga headeks sõpradeks saanud. Samas tuleb
olla õnnelik, et meil on olnud nendega võimalus kohtuda. Buss viis meid
Augustast ( mis oli saanud juba koduks) Catania lennujaama, kus saime veel
natuke aega hispaanlastega rääkida.
Üsnapea oli kell 9 ning me saime oma kohvrid ära anda ning läbida
turvakontrolli, et alustada reisi koju tagasi. Nüüd oli Hansu kord täita
ämbrit, kuna tema kotti oli jäänud päikesekreem, mis tuli nüüd ära visata .
Bergamo lennujaamas saime osta endale veel igasuguseid asju, mida hing ihaldas,
kui veel oli kellelgi raha järgi. Kogu see shoppamine tegelikut parandas mingil
määral tuju, kuna sai omavahel igasuguseid nalju teha ning rääkida asjadest,
mis meeldisid kõige rohkem.
25 minutit varem maanudsime me oma kodumaal, mis tegelikult polnud üldse rõõmus
uudis. Selles mõttes ,et muidugi oli tore, et me õnnelikult maandusime, aga kurb
oli sellepärast, et reis oli läbi saanud.
Kokkuvõtteks võin öelda, et sellise seltskonnaga nagu me käisime nüüd
Sitsiilias, käiksin ma kõik riigid arvatavasti läbi, sest meil oli väga tore ja
lahe seltskond. Minu teada polnud meil ühtegi tüli ega midagi, mis oleks kedagi
tujust välja viinud vms. Meie reis oli igati korda läinud ning minu muljed
sellest kõigest on väga positiivsed. :)
* Mainin ära, et Maarja-Liis oli vist kõige õnnelikum, kui Eesti jõudsime, kuna
siinne liiklus on temale meelepärasem, kui Itaalias. ;)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar