Pärnu Terviseparadiisis

Täna sõitsid 41 õpilast ja 4 õpetajat Pärnusse, et kolm tundi Terviseparadiisis veemõnusid nautida ning sealses buffet restoranis õhtustada. Üritusest said soodsatel tingimustel osa võtta vanapaberi kampaaniast osavõtnud õpilased ja Comeniuse meeskonda kuuluvad õpilased. Sellist võimalust kasutasid Kenet, Sten, Marten, Kaarel-Eerik, Gladis, Liisbet, Johannes ja Larsen. 

Vabalangemine

 Kärestiku finaal

 "Poseidon"

 Buffet restoran

 rootsilaud: spagette tirimas

 Vaade 8. korruselt merele

 Tuulesurfarid Pärnu lahel

Fotod: Sten Leinasaar

Kelly reisikiri

        Enne reisi olin uurinud Sitsiilia kohta veidi Google'ist ning lugenud ka läbi raamatu ''Minu Sitsiilia''. Raamatu põhjal jäi kohast positiivne mulje ning peab ütlema, et raamat pidas paika küll: sõbralikud inimesed, ilus ilm, palju soojakraade, kohutav liiklus ning veidi räpased tänavad. Kui kuskil oli prügikast, siis oli see ääreni täis ning selle ümbruses olid veel omakorda prügihunnikud. Ma arvan, et see oligi ainus asi, mis mind Sitsiilia juures häiris.

        Kuid tagasi Eestisse, mil oma teekonda alustasime. 8. mai, teisipäev. Hommikul oli ilus ilm, kuid Eestile omaselt jahe. Enne sõitu kaalusime kohvreid ning paigutasime vedelikud eraldi suurde kohvrisse, sest käsipagasis ei tohtinud vedelikke olla. Startisime kell 8.30 hea tujuga, kuigi umbes poole tunni pärast olid kõik vaikselt oma kohal, klapid peas. Hommikune väsimus. Tallinna lennujaama jõudes ootasime natuke ning siis saime turvakontrolli minna. Sealt hakkasid peale meie ''ämbrid''. Esimesena leiti Marteni kohvrist šampoon ja päikesekreem, mis ta pidi ära viskama. Samuti oli hilisemas kontrollis Anu kohver paar cm lubatust suurem, mistõttu ta pidi maksma 50€.

        Saime 11 paiku lõpuks lennuki peale, sõitsime RyanAiriga. See oli ka minu esimene lennukisõit, seega oli päris põnev. Minu lemmikud olid tõusmised ja maandumised, sest siis nägi selgelt linnapilti, isegi sõitvaid autosid ülevalt. See oli harjumatu, aga väga lahe vaatepilt. Lemmik RyanAiri lennult oli üks stjuuard, kes nägi välja nagu Edwardi ja Harry Potteri lovechild.

        Peale kolmetunnist lendu jõudsime Milano lennujaama. Seal saime samuti veidi ringi vaadata ja poodides käia. Milanost sõitsime edasi WindJetiga, mis oli päris vana lennuk, õnneks alla ei kukkunud. Paljud kurtsid üldse lendamise ajal kõrvavalusid jne, aga minul ei läinud isegi kõrvad lukku nende 4 lennu ajal, mis meil  kokku olid. Milano - Catania lennu ajal nägime ka lennukiaknast Etnat, mille otsa järgmisel päeval ronida kavatsesime. Vaikselt hakkas kohale jõudma, et me tõesti lähemegi Sitsiiliasse. Õhtul jõudsime Cataniasse, ilm oli mõnusalt soe, esmalt hakkasid silma palmid.

        Lennujaamast sõitsime bussiga linna, kus meie hostel asus. Teepeal müüsid 2 meest maasikaid, ostsimegi kastitäie. Eestis ei näe ma ilmselt veel kuu aega maasikaid. Oma suurte kohvritega liiklesime vanalinnas, enamiku ajast olid maha pandud tänavakivid lihtsalt kohutavad, kui ratastega kohvrit pidi järel vedama. Lõpuks jõudsime hostelisse. Seestpoolt oli normaalne, aga seal polnud isegi veekeedukannu, seega Maarja-Liisi kaasa toodud kiirnuudlitega polnud midagi teha. Valisime endale toad ja voodid, sõime maasikaid, vahetasime riided ning siis läksime linna peale. Mulle meeldis linna õhtune olustik, kuigi meie projektijuht Sara hoiatas, et see pole turvaline linn. Ostsime kohvikust jäätist, mis oli väga hea, ning Anu ostis suure võileiva singi ja juustuga, mida ma proovisin ning mõtlesime Maarja-Liisiga, et ostame ka. Tuli välja, et see oli otsas, aga pakuti meile üht teist võileiba. Ütleme nii, et see polnud väga hea. Seal vahel oli vist itaalia sink ning mingid rohelised lehed, mis nägid välja ja maitsesid nagu võilillelehed. Hinnang 1/10. Peale seda jalutasime ja pildistasime veel linnas ning siis suundusime tagasi hostelisse, kus kell 12 kõik juba magasid.

        Hommikul oli varajane äratus. Sõime hommikusöögiks croissanti ja jõime mingit väga lahjat piima. Panime selga matkariided ning võtsime oma kohvrid kaasa. Need panime me rongijaama hoiule, et õhtul järgele saaks tulla. Bussiga sõitsime Etnale, sõit kestis 2 tundi. Mul hakkas juba umbes peale 10 minutit paha, õnneks vahepeal oli paus, jõudsin rutuga õue, kilekott käes ja oksendasin. Marteni kommentaar oli hea: ''Ropsis nagu professionaal, ükski tilk ei läinud mööda!''  Etnale sõites olid vaated väga ilusad. Kui bussilt maha saime, oli veidi imelik olla, kordinatsioon löödi paigast, sest maapind polnud tasane, vaid viltu. Nägin, et ka majad olid teadlikult kaldu ehitatud, et nad meie mõistes tasakaalus oleks.

         Esimese osa maast sõitsime tõstukiga, sest see pidavat olema kõige üksluisem osa. Vaated tõstukist olid väga ilusad ning see sõit, kuigi lühike, oli ka põnev. Peale tõstukiga üles sõitmist hakkasime edasi minema teed mööda, kust ka džiibid sõitsid. Nendega on võimalik sõita alt üles välja ning tagasi, aga hind on ka päris kallis. Etnal olid igal pool hämmastavad vaated ning nägime ka lund, millest just Eestis lahti olime saanud. Hoolimata sellest, et seal oli päris palju lund, ei olnud seal väga külm, dressipluusiga oli paras olla. Päris matka alguses ronisime ka ühe kraatri otsa, mis tundus olevat aktiivne, sest sealt tuli kuuma õhku ning see tossas veidi. Sealt alla vaadates olid inimesed tõesti nagu sipelgad. Järgmised 4 tundi möödusidki avastades Etna maastikku, sest seal ei ole ainult see üks vulkaan, vaid rohkem nagu mäestik. Suure vaevaga alla jõudes - ma libistasin end istukil alla, sest põlved olid juba kanged kahel jalal libistamisest - olin algul veidi väsinud, kuid see läks paari minutiga üle. Minu, Anu ja Edda tossud olid peale matka kohutavas seisus, viskasimegi tossud hiljem lennujaamas minema.

       Peale Etnat sõitsime bussiga tagasi Cataniasse, et lennujaamas oodata hispaanlasi ja türklasi, kellega koos sõitsime bussiga Augustasse, kus asus meie partnerkool ning olid ootamas meie pered. Lennujaamas oli meil päris kaua aega, esmalt käisime lennujaama WC-s, et end veidi kasida, sest peale matka olime otse lennujaama tulnud, pärast lugesin ''Rehepappi'', harjutasime esitlust ja käisime lihtsalt lennujaamas ringi.

      Õhtul, kui lennud hakkasid saabuma, olin juba päris väsinud ning tundsin suurt vajadust pesema minna. Õnneks varsti hakkasime liikuma ning tunni pärast olimegi Augustas.

      Mind võtsid Augustas vastu tüdruk nimega Martina, ta ema ning üks Martina sõbrannadest. Nende inglise keelest oli alguses veidi raske aru saada, sest nad hääldavad sõnu itaaliapäraselt, nagu lauldes. Mind viidi autoga koju, autoaknast nähtud õhtune linn oli väga ilus, sõites tutvusin veel Martinaga ning ta küsis, mis ma hommikuti söön. Vastasin, et krõbinaid piimaga, ning nädala jooksul oligi mu igapäevane hommikusöök piimaga krõbinad, Nutellaga röstsai ja värske apelsinimahl.

       Koju jõudes tuli mul Diana räägitud jutt meelde, et Hispaanias kanti toas kingi,. Mulle anti roosad sussid, mida kandsin toas - paljajalu või sokkis ei käinud neist tõesti keegi. Kodu oli neil ilus, neil oli oma maja 2 vannitoaga, ühes neist oli mullivann. Mina magasin siiski Martinaga ühes toas.

      Esimesel hommikul jõudsime kohale viimaste seas, peale seda ärkasin iga hommik Martinast varem, tal oli komme hiljaks jääda, nagu minul, kuid ma ei suuda hommikuti nii kiirelt funktsioneerida, nagu tema, seega läks mul alati kauem aega.

      Esimesel päeval olime me 1. tund arvutiklassis, kuid õpetaja puudus, seega andis meile tundi vahetusõpilane Norrast. Ta korraldas mängu, nimelt tutvumisringi, kus kõik said enda kohta paar lauset rääkida. Hiljem rääkisid türklased, hispaanlased ning ka meie - eestlased - oma riigist ning selle kommetest. Seejärel pakuti meile teises kooli osas Sitsiilia hommikusööki. See koosnes suurest saiakesest ning mahlajäätise moodi asjandusest, mis oli topsis. Mind õpetati ka seda sööma: nimelt tuli võtta tükike saia ning see selle ''granite''-i sisse kasta. See oli isegi päris maitsev, kuid minu jaoks liiga magus.

      Peale seda algasid õpilaste esitlused. Meie olime esimesed. Ma arvan, et meil läks päris hästi, kuigi natuke närvis olid vist kõik. Seejärel esinesid hispaanlased, prantslased, türklased ning itaallased. Aksentide tõttu oli nende kõigi jutust raske aru saada, aga õnneks olid taustal ka slaidid enamjaolt sama tekstiga.

      Pärast seda toimus meil linnuvaatlus, kuigi linde mina küll ei näinud. Nägime ka soolajärvi ning sealt edasi jalutades kasvasid apelsinipuud. Võtsin ühe apelsini. See oli väga hea ja mahlane. Edasi läksime katakombide juurde, kuid kui mina sinna läksin, siis astusin otse lehmakoogi sisse, ma ei kujuta ette, kuidas üks lehm mööda küngast üles läbi väikese koopaaugu katakombi ronib. Eks see jääbki mõistatuseks. Katakombis ei näinud ma eriti midagi, sest seal oli väga pime, aga kui välguga pildistati, siis sai hiljem näha.
        Pärast tuldi meile järgii. Käisime kodus pesemas, tegime end korda ning siis läksime välja,. Ma ei saanud alguses arugi kuhu me lähme. Selgus, et ühe itaalia poisi  kodus , kelle juures Hans-Martty oli, toimus väike oleng. Eestlastest olid seal vaid mina, Anu ja Hans-Martty, kes läks aga põhimõtteliselt kohe tuppa magama. Kõik rääkisid itaalia keeles, seega aru ei saanud ning rääkisime ja naersime Anuga. Mängisime seal ka itaalia mänge, mis olid päris lõbusad, kui midagi reeglitest jagama hakkasin. Umbes 12 paiku läksime koju ning siis põhimõtteliselt kohe ka magama.  

       Teisel päeval panin juba hommikul lühikesed püksid, sest teadsin, kui kuumaks päeva jooksul läheb. Hommik algas meil jälle koolis. Seekord oli meil itaalia keele tund, kuid tunnis türgi tüdrukud, mina ja Anu rääkisime lihtsalt oma koolist ja koolisüsteemist üldiselt. Siis oli meil samas ruumis, kus eelmine päev toimusid esitlused, itaallaste tehtud lühifilmid, millest viimane oli Augusta ajaloo kohta. Need olid hästi tehtud, aga väga seebikahõngulised. Hiljem toimus tervituskontsert-show, mis oli õpilaste poolt korraldatud ning see oli minu meelest väga äge. Kõige rohkem meeldis bänd, kus olid 4 poissi ning nad esitasid classic rock'i lugusid, mida isegi teadsin. Seega oli lahe kuulata, kuidas neid live's mängiti. Siis oli meil lõuna restoranis. Esmalt pakuti pastat, siis ahjukartuleid mingite liharullidega - need oli mu lemmikud, ning magustoiduks oli sinine Comeniuse tort, mille pärast mul hambad sinised olid. Järgmisena oli meil jälle matka moodi asi. Saime mere ääres olla. Seal oli väga huvitav, sest liivaranda ei olnud, oli kivistunud laava ning vees olid põhjas samblikute moodi asjad ning eri vetikad. Ka hoiatati meid, et seal võib olla merisiilikuid. Vaade oli ka tohutult ilus: puhas sinine värv merel, tagant paistmas võimas Etna. Sellist pilti lihtsalt ei anna kaameraläätsele püüda.
      Hiljem läksime tagasi ning käisime jäätist söömas. Kui hakkas juba pimedaks minema, siis läksime kõik pitseeriasse õhtust sööma. Seal pakuti meile kokku 4 pitsat. Mina jõudsin ainult esimest süüa. See polnud väga hea, sest seal polnud eriti midagi, vaid tomatipasta ja juust. Itaallaste juures meeldis mulle see, et nad ei kiirustanud söömisega, nagu Eestis, vaid see on nagu sotsiaalne tegevus ning lõuna või õhtusöök võib kesta mitu tundi.
      Peale õhtusööki tulid kõigile vanemad järgi ning sõitsime koju ja jäime kohe magama ka, sest järgmisel päeval ootas ees ekskursioon Siracusasse.
       Hommikul ärkasin vara, käisin pesemas, sõin hommikust ning panin pudelid vett täis, sest nagu kogemustest näha, sai vesi kuuma ilmaga väga kiirelt otsa. Sõitsime bussiga Siracusasse, mis on vanim kreeklaste asula Sitsiilias. Bussis õnneks paha ei hakanud. Oli hommik ning juba oli tapvalt palav. Siracusas nägime amfiteatrit, mis nägi minu meelest veidi niru välja, sest peale olid pandud puust lauad, et kivitreppe mitte kahjustada. Amfiteatris toimuvad suviti etendused - tõelised kreeka komöödiad ning tragöödidad, mis on tõlgitud itaalia keelde. Veel käisime ühes kõrges koopas, kus kajas väga hästi ning oli mõnus jahe õhk. Selle koopa kohta on ka legend. Nimelt kutsutakse seda Dionysuse kõrvaks ning räägitakse, et türannist valitseja Dionysus hoidis oma vange seal koopas, sest sealse hea kaja tõttu kuuleb väiksematki sosinat.
      Lõunal läksime paadiga sõitma Ciane jõele. See oli lõbus, pritsisime üksteist veega ning lihtsalt nautisime vaateid. Ciane jõe ääres kasvavad ka papüürused, mis peale Egiptuse kuskil mujal looduslikult ei kasva. Peale paadisõitu sõime lõunat kalarestoranis, mille peale ma ehmusin, sest ma ju ei söö kala, aga toit oli hea. Esimesena pakuti meile jälle pastat ning õpetati meid ka õigesti spagette  ümber kahvli keerutama. Õppisime ka itaaliakeelsed lauanõude nimetused ära. Teine roog oli kana ja friikartulid. Kana oli nagu saiapuruga kokku tehtud ning fritüüritud, kusjuures tundub, et see on sitsiillaste kana valmistamise viis, sest seal oli see koguaeg selline. Sõin Anu friikartulid ka ära. Magustoiduks olid rulli keeratud vahvlid, mille sees oli magus kreem ning otstes pistaatsia pähklitükid. See on neil traditsiooniline magustoit. Minu jaoks jällegi liiga magus, kuid selles magustoidu mõte ongi, või mis?
     Kõht täis, suundusime vaatama juudi vanne. Minu jaoks oli see väga põnev. Nimelt asusid need maa all, treppidel pidi ettevaatlikult astuma, sest nad olid veidi libedad ning kui lõpuks alla jõudsime, oli seal rõske külm õhk, aga vaatepilt oli lahe. Vannid tundusid olevat kivisse raiutud ning neist voolas pidevalt läbi värske allikavesi, kus juudid pesid end enne või peale tähtsaid sündmusi, näiteks enne abiellumist või peale sünnitust. Samuti tuli end üleni veest läbi kasta, kui olid nt. puutunud surnud inimest, et siis värskes vees puhastuda.
      Hiljem käisime Siracusa linnas ringi ning külastasime ka üht katedraali. Kahjuks visati mind Maarja-Liisiga sealt välja, sest meil olid jalas lühikesed püksid. Mina seda ei mõista, kristluse seisukohalt kõik Jumala lapsed, mis siin häbeneda. Kuna me otsustasime, et igaks juhuks teise katedraali ei lähe, siis läksime ostsime hoopis jäätist. Itaalia jäätis on märkimisväärne, nii palju erinevaid maitseid. Minu lemmik on siiski pistaatsia, sest üldse kõik, mis on pistaatsia maitseline, on minu meelest hea. Saime hiljem ka niisama linna peal ringi käia, päikeseloojangus oli minul küll seal väga hubane ja kodune tunne. Siis hakkaski kohale jõudma, et juba homme on minek. Mõtlesin, et just kui olin selle sumina ja inimestega harjunud ning kui see kõik oli mulle isegi koduseks saanud, visatakse meid tagasi Eestisse. Oli juba natuke nukker olek, Anul oli ilmselgelt see võimendatud versioonis, ta nuttis juba õhtul. Kui me Martinaga koju jõudsime, ütlesin ma, et ei soovi täna välja minna ning suhtlesin rohkem Martinaga ning ta ema ja isaga, vaatasime koos telekat, jällegi nii kodune. Läksin umbes enne 12 magama. Sitsiilias jäin ma iga õhtu magama nagu oleks planguga pähe saanud - ilmselt sellest, et päev oli nii sisustatud ning kogu aeg toimus midagi uut.
        Hommikul läks meil päris kiireks, pidin jälle suure kohvriga jändama hakkama. Esimesena jätsin hüvasti pereemaga, ta oli tõeliselt tore inimene, kallistasime ning siis pidingi juba minema. Autos võtsin veel viimast Augusta linnavaatest, üritasin kõike meelde jätta ning mällu talletada. Jõudsime bussi juurde enam-vähem viimastena. Veel kallistusi, jätsin ka Martina ning ta isaga hüvasti. Bussi astudes tuli juba klomp kurku. Lehvitasin veel kõigile itaallastele, kes meid saatmas olid käinud. Pidin Anult taskurätikut küsima, õnneks suutsin end peale natukest aega edukalt tagasi hoida, Anuga küll see nii polnud. Maarja-Liis tundus täiesti apaatne ning soovis juba Eestisse tagasi. Meiega sõitsid veel bussis türklased ning hispaanlased, kellega jätsime samuti lennujaamas hüvasti. Tagasitulekul ei toimunud eriti midagi märkimisväärset, meil oli vaid Milanos palju vaba aega, käisime poodides. Kell 9 olime Eestis ning kell 10 Kehtnas. Jõudsin koju, panin kohvri maha, istusin voodile ning sai selgeks, et homme algab jälle kool ning igav rutiin.

Pärnu Terviseparadiisi!

Comeniuse meeskonna õpilased saavad esmaspäeval, 28.mail koos vanapaberi kampaaniast osavõtjatega sõita Pärnu Terviseparadiisi kolmeks tunniks ujuma ja lustima, millele järgneb õhtusöök rootsi lauas. Õpilasele maksab see väljasõit €7, ülejäänud kulud tasume vanapaberi kampaania preemiarahaga (olime ju parim põhikool Raplamaal!) ja Comeniuse projektiga. Selle väljasõiduga lõpetame edukalt esimese projektiaasta. Väljasõit kooli eest 12.00, tagasi Kehtnas 8 paiku õhtul. 

Katre hispaaniakeelne reisikiri

Sicilia, 2012

Edda reisikiri

Peale kohvrites vajalike ümberpaigutuste tegemist ja isikut tõendavate dokumentide kontrolli asusime 8. mail kell 8.15 Kehtna Põhikooli juurest teele Sitsiiliasse. Meie „ämbrite“ nimekirja avas Marten Tallinna Lennujaamas, kui konfiskeeriti tema käsipagasist sinna ununenud päikesekreem ja duššigeel. Järgmise „ämbri“ omanikuks sa Anu, kes pidi lubatust natuke suurema kohvri eest 50 eurot maksma. Peale esimest lendu oli õpetaja Evelyni kord, kui tuli loovutada kingiks ostetud ja käsipagasisse unustatud pudel. Peale esimese ehmatuse möödumist võtsime asja huumoriga.

Sitsiilia võlus kohe soojuse ja palmidega. Catanias sõime maasikaid, jalutasime vanalinnas, sõime kohvikus jäätist ja täiendasime „ämbrite" nimekirja Anu jopega. Päev Etnal oli vapustavalt seiklusrohke. Jätsime Catania lennujaama prügikasti kolm paari katkiseid jalanõusid.

Kolm päeva koos Comeniuse seltskonnaga olid täis põnevust, maitseelamusi, uusi kogemusi, väga ilusat itaalia keelt. Minu jaoks oli väga muljetavaldav ajalooline arhitektuur, rõdud, lilled rõdudel, rollerid, tänavakohvikud, päike, antiiksed vaatamisväärsused ja loomulikult Itaalia toit, mis kuulub minu lemmikute hulka.

Kuid parim kogu reisi juures oli reisiseltskond. Meil oli kogu aeg lõbus ja naerda sai palju. Ka pingeliste olukordade järel suutsime kõigest naljaga üle olla.

Nii et Evelyn, Katre, Anu, Kelly, Maarja- Liis, Marten ja Hans-Martty, teiega reisiks veel ja läheks isegi luurele.

Evelyni reisikiri

Comeniuse  projekti  reisile sõitmisele eelnev ja järgnev aeg  on alati mitmekordselt  tööderohke olnud, sest osa tunde tuleb eelnevalt või hiljem tagasi teha, valmistada ette iseseisvad tööd, õpilastega esitluse materjale koostada, harjutada jne. Esmaspäeval lahkusin koolimajast enne poolt kuut teadmisega, et tuleb väga töine öö ning reis Sitsiiliasse tundus mingi kaugtulevikus oleva ebareaalse sõnakõlksuna. Kui kell oli 2 öösel, otsustasin südame kõvaks teha ja jätta osa õpilaste tööde parandamist paremaid aegu ootama. Kohvripakkimist sai ka veel õnneks mõned tunnid edasi lükata. 

Teisipäev, 6.15 hommikul. Carpe diem! Nüüd oli aeg end viieks eelolevaks päevaks tegemata tööde süümepiinadest välja lülitada ja reisile keskenduda.  Olin põnevil eelkõige õpilaste pärast – annavad ju sellised uued (reisi) kogemused tihti juurde enesekindlust. Näha ja tunnetada maailma värvikirevust ja mitmepalgelisust, märgata erinevusi ja sarnasusi, et selle läbi ise paremini mõista iseennast ja  väärtustada  oma kodu, oma kultuuri, oma võimalusi. Julgustades õpilasi tegema väiksemaid või suuremaid samme enese ületamisel, annab see ka õpetajale positiivset tagasisidet, et näeme vaeva õige asja ja õigete eesmärkide nimel.  Kui tihti me seda igapäevaselt koolis tundides olles tunneme? Just seetõttu on minu jaoks Comenius oluline olnud. 

Kõige enam olin põnevil oma klassi õpilase Marteni pärast – oli ta ju osutunud kogu esimese projektiaasta jooksul üheks kõige entusiastlikumaks õpilaseks meie meeskonnas ning oleks olnud äärmiselt kurb, kui reis, mida ta väga oodanud oli, oleks osutunud läbikukkunuks ja üdini igavaks. Sitsiilia puhul oli seda muidugi raske uskuda.   

Püüdsin mitte mingeid ootusi enne reisi endas tekitada - midagi, milles ma tavaliselt nii osav olen, sest reisides suurendab mu sisemist rahutust tavaliselt justkui  kuklas tiksuv hääl öeldes, „Ole  aktiivne, ärka vara, mine hilja magama, näe lühikese ajaga võimalikult palju – äkki sa enam kunagi siia ei satu“, selle asemel, et näriva kahetsustundeta rahulikult ühes kohas istuda, mööduvaid inimesi vaadata, unistada, raamatut lugeda, atmosfääri sisse ahmida. Olin põnevil Etnale matkamise osas, aga kuna selle matka ettevalmistamine ei kulgenud meil Katrega just libedalt, ning me ei võinud kindlad olla enda ega õpilaste vastupidamises, matkapäeva ilmas ega ka Etna hetke  tujus, siis püüdsin isiklikult valmis olla kõikideks variantideks, et mitte pettuda kui Etna nägemine piirdunuks vaid postkaardi ostmisega.

Seega ajapuuduse tõttu ja osalt ka enda väsimuse tõttu, ei õnnestunudki mul sel korral meie reisi üle organiseerida. Ma polnud senditäpsusega välja uurinud bussipiletite hindu,  vahemaid punktist A punkti B,  välja printinud tekste kohalike vaatamisväärsustega. Õpilaste küsimustele vastasin stiilis, „Ma ei tea täpselt. Vaatame, kuidagi vast ikka saab.“ See paratamatult meenutab üht lauset filmis "Parim hotell Indias": "Kõik saab lõpuks korda, aga kui praegu veel kõik korras pole, siis järelikult pole see veel lõpp." Viiteid Indiale peagi veel. Nii poleks Sitsiilias sellest detailsest planeerimisest ka väga kasu olnud:  Etna buss väljus ikka hiljem kui ajakavas ja teekond raudteejaamast hostelisse oli hoopis pikem kui hosteliomanik oma (reklaam)kirjas väitis. Paraku tundus mulle alguses, et meie reisiseltskonda tabanud väiksem või suurem ebaõnn, eelkõige lennujaamas toimunu näol, oli seotud minu halva organiseerimisega. Hiljem mulle meenus, et pagasinõuetest olin siiski omajagu õpilasi ja õpetajaid teavitatud. Seega, mõtle ja enneta probleeme kui palju tahad, reisil on ikka omad üllatused varuks.  Muidu poleks reisikindlustusfirmasid eales tekkinud.

Catania lennujaam oli Tallinna lennujaama mõõtu, eks ole ka linnad pea sama suured.  Sitsiillaste teistsugust temperamenti kogesin juba linnaliinibussis – oli tükk tegemist, et bussis püsti jääda. Sama bussiliiniga, aga päev hiljem, seostub mul veel üks mälupilt. Istekohad olid hõivatud. Bussi sisenesid India päritolu naine ja mees, väike imik õla najal õndsat und magamas. Pikalt mõtlemata tõusin kohe istekohalt ja pakkusin noorele isale istet. Ta vaatas mind üllatunult ja ei julenud istuda. Ma ütlesin inglise keeles üsna tungival toonil: „Sa pead istuma, nii väikese lapsega on ohtlik bussis seista.“ Ta vaatas, pilk täis hämmeldust, lõpuks naeratas ujedalt ja istuski. Tema naine aga saatis minu poole kõige soojema naeratuse mida üle pika aja saanud olen. Ei tasu alahinnata teise inimese märkamist. 
Teekond lennujaamast kesklinna oli lühike ja algas üsna trööstitu vaatepildiga: vanad mahajäetud tootmishooned, sõjaväebarakkide müürid (või oli see vangla?)  äärestatud okastraadiga. Tasapisi lisandus rõdudega maju, lilli, palmipuid. Mind hakkas paratamatult lummama lõuna piirkondadele omane dekadentslik-romantiline võlu.  Kas ma tahaks seal alaliselt elada? Ausalt, ei. Ma igatseks liiga valusalt paljukirutud Eesti nelja aastaaja, Eesti looduse järele. Inimeste väljapoole elamine ja suhtlemisvajadus sunniks mind lõpuks 112 telefonil valima. Vaatamata sellisele tõdemusele  tekkis siiski omamoodi vajadus aeg maha võtta ja ühel nendest murenenud krohvi ja roostetanud kõvera piirdega rõdudest end laisalt ringutada, hommikukohvi juua  ning pühapäev koristamise ja ringi tuuseldamise asemel hoopis maailmaasjadest rääkimisega väärtuslikult surnuks lüüa. Süümepiinadeta. Vähemalt nii ma unistasin neid rõdusid  pea kuklas imetledes. 

Tee raudteejaamast hostelisse oli umbes kaks kilomeetrit, aga žonglöörides kohvritega mööda ajahamba poolt räsitud kivisillutisega teid, püüdes mitte alla jääda kuraasikatele  autojuhtidele ega sisse astuda koerte väljaheidetesse, tundus see kõndimine ikka korraliku Etna-eelse testmaratonina. Meie reisiseltskond aitas üksteist, vahetasime erineva raskusega pagasit, mida õlal, käe otsas või enda järel tassida tuli. Tee äärde jäid kaks šokolaadipäevitusega meest,  kes müüsid maasikaid ja kirsse. Ostsime terve resti sitsiilia maasikaid. Nad olid meie teele justkui väljavalitult ette jäänud ning sellise meeldiva kokkusattumuse  tänutäheks kostitasin farmereid paki Mesikäpa kommidega. Kindlasti oli neid kodus ootamas mitu rosinsilmset bambinat või bambinot.

Väsimusele vaatamata oli hilisõhtune Catania vanalinn liiga lummav oma lõhnade ja sooja paitava õhuga selleks, et kohe öörahu välja kuulutada, ning me otsustasime üheskoos jalutama minna eirates Itaalia projektijuhi Sara manitsusi seda mitte teha. Siiski võtsime kasutusele paar ohu ennetamise meetodit ning kamandasime tüdrukud lühikeste pükste asemel pikkadesse pükstesse ning palusime neil kohalike meeste pilkudele mitte vastata. Tüdrukud olid tublid ning saime probleemideta istuda Piazza Duomol, nautida suupisteid ja kohvi, näha oma silmaga kuidas öö edenedes plats järjest enam prügiga täitus.  Hostelis jätkus õpetajate toas juttu ja nalja pikemaks ajaks üsna isiklikel ja pikantsetel teemadel. 

Kolmapäeva alustasime kell kuus. Kell 8.15 pidi buss väljuma Etnale ning sellest maha jäädes oleksime kaotanud kaks väärtuslikku tundi Etnal, mistõttu nägi meie kohvritega liikumine mööda Emmanuelle'i tänavat taas gallopeerimisena välja. Sinna vahele mõned kiired peatused pildistamiseks või kohaliku kalaturu haistmiseks. Kesklinnast Rifugio Sapienzasse, Etna jalamil 2000 meeri kõrgusel asuvasse kohta oli mööda teed 40 kilomeetrit, mida buss tiheda liikluse ja mägiselt käänuliste teede tõttu läbis 2 tundi. Katre tegi ettepaneku esimene 500 meetrit kaabeltõstukiga minna, et igavama osa läbimisele mitte liigselt aega ja jõudu kulutada, ning laskumisele rohkem ajavaru jätta. Pidime ju kindlasti viimasele bussile jõudma, mis väljus 16.30. Vaated olid üllatavad – looduse metsikut jõudu oli näha ja tunda kõikjal. Kivistunud laavavaod olid kohati meetritekõrgused nagu  raevus Kalevipoja poolt ülesküntud alepõllumaa. Oli väga üllatav näha kõige selle aupaklikuks tegeva loodusjõu vahetus läheduses inimeste maju ja turistide teeninduskeskusi. On neil inimestel ikka julgust Etnaga naaber olla, mõtlesin. Mina oma nõrga närvikavaga arvatavasti ei magaks ühtegi ööd sealses piirkonnas.  Esimesed sammud 2500 meetri juures pärast kaabeltõstuki pealt maha tulemist võtsid kergelt hinge kinni, aga õnneks ei valmistanud edasine matk mingeid raskusi. Küll aga tõi see kaasa omajagu põnevust  ja üllatusi oma värvide, vaadete ja pinnase poolelt. Õpilaste vastupidavus, huumorimeel ja matkasse suhtumine üllatas – paremat  matkaseltskonda andis soovida. Marteni ja Hans-Marttyga käisime ka 2001. aastal viimati pursanud kraatri sees,  mida üldjuhul ei tohiks teha, aga kuna seal olid tugevalt sissetallatud rajad ja mingit suitsu ei tulnud, siis julgesime soovitust eirata. Etnal jättis mul süda paar lööki vahele. See oli siis, kui Marten ja Hans uljalt mööda mäge alla "suusatasid" ja lumeosa lõppedes edasi jooksid. Hõikasin neile, et nad ettevaatlikumad oleks, kui äkki jäi Hans pool küürakil seisma, enda ette vaatama ja Marten kadus nagu vits vette. Mu süda tõesõna jättis paar lööki vahele, karjatasin: "Maaarrrteeeeennn!!!!!" Hans vaatas minu poole justkui aru saamata, miks ma röögatasin. Kuigi Marten oligi mu vaateväljast kadunud kukkumise tõttu, tegi ta seda õnneks laugjal mäenõlval, mitte kuristikus, oluliselt haiget saamata. Enne bussile minemist puhkasime natuke jalgu ühes Rifugio Sapienza kohvikutest. Selline rammestus tuli peale! Nii musta kraanikaussi pärast käte ja näo pesemist nagu sinna kohvikusse minust tekkis, pole näinud ka siis kui tolmuse ilmaga terve päev kartuleid korjatud.  Elevust tekitas ka hilisem Catania kesklinna liikluse jälgimine: rollerid tiirutasid sentimeetri täpsusega  sõidukite vahelt läbi, autojuhid jätsid keset teed autod seisma, ohutuled vilkumas ja läksid rahumeeli poodi, ülejäänud liiklus ootas ja signaalitas. Autod peatusid ülekäigurajal täpselt jalakäijate jalgade ees.  Katre kasutatud sõna „jambolaya“ iseloomustas seda tänavapilti väga hästi.

Kella seitsmest 11-ni õhtul tegime lennujaamas aega parajaks, et meid üheskoos türgi ja hispaania rühmaga Augustasse transporditaks. Poiste ärevus aina suurenes ja nii ka minul. Hakkasin mõtlema, et võõras peres ööbimine võib osutuda nende jaoks oodatust suuremaks väljakutseks. Ütlesin naljatades Martenile: „Kui nad inimsööjateks osutuvad, siis saada mulle kasvõi kell 2 öösel sõnum – ma tulen sind päästma.“ Loomulikult polnud seda vaja teha, sest kõik pered olid väga hoolitsevad ja sõbralikud. Teel Augustasse jäid mulle silma pikad tunnelid ning meie vanemaealine bussijuht, kes väga valju underground tantsumuusikat  kuulas. Atmosfäär oli kellaaega ja väsimuse astet arvestades omal moel koomiline ja kaasakiskuv.  Kuna Edda ja Katre mu üleskutsetele ei vastanud, nõustusin ka mina diskoteeki minemise asmel hotelli magama minemisega.:-)

Õpetajate majutuskoht asus vanalinnas, 10 minuti jalutamise kaugusel koolist. See oli väga vana maja, mille interjöör paraku ei väljendanud millegagi hoone ajaloolist väärtust. Keset tuba oli suur kapp, mis osutus uste avamisel köögiks. Teisele korrusele viiv klaasist trepp justkui tuletas meelde eesti talurahva kondiga naise ja itaallanna skeleti tüüpilist erinevust.

Neljapäeval otsustasime kauem magada ja hommikusöögist loobuda. See oli viga, sest enesetunne läks heaks alles siis kui itaallased meile lõunat pakkusid. Esitlus läks meie õpilastel hästi. Teiste esitlused olid igaüks omamoodi, meelde jäi Türgi humoorikas film, itaallaste ilusa muusikapala taustal jooksnud fotod veetaimedest ja loomadest ning hispaanlaste Bellele’i jõe põhjal tehtud esitlus, millest õhkus taas keemia- ja bioloogiaõpetajate tugevat koostööd oma õpilastega.

Ekskursioon Augusta endistele soolaväljadele algas minu jaoks kerge pettumusega, sest lisaks mõnedele huvitavatele taimedele oli raske aru saada, miks me seda kohta vaatame olime tulnud või et tegemist on looduskaitsealaga – autode poolt sissesõidetud vagude  ja prügi tõttu. Nii mõtisklesingi pigem selle üle, millise iseloomu ja eluviisiga võiks olla meie giid Luka/Luca, selle asemel et kuulata hoolega õpilasgiidide juttu. Või isegi kui üritasin õpilaste teksti süveneda, jäi mu tähelepanu toppama itaalialikke näojooni ja ilusat näonahka imetledes. Tasapisi tekkis positiivset atmosfääri juurde ja mulle hakkas see väljasõit loodusesse üha enam meeldima. Rasvased konnad krooksusid lõualotid võbelemas, minu jaoks tundmatud linnud laulsid ja kuum Vahemere päike paitas päevitumata nahka. Siis hakkasin eristama taimede lõhnu: õrnad, tagasihoidlikud, huvitavad kuni jõudsime apelsiniistanduse juurde. Punaste apelsinide intensiivne lõhn halvas meeldivalt kogu mu lõhnameele ülejäänud päevaks. Ma sain õpilaste hurraa-hõikega apelsinipuude poole tormamisest täielikult aru. Ka minu adrenaliinitase tõusis. Kui Sara meile apelsinide võtmiseks loa andis, siis ta vaevalt oskas näha milliseks „apelsiniraksuks“ see kujuneb. Õnneks piisas mainida kohalike farmerite tava omakohut pidada ja kord oli taas majas. Matk ilma üllatusteta oleks igav, ja nii jätkus üllatusi meie matkagi. Kaljus oli näha väikest avaust ja meie giid Luka viis meid ettekavatsematult katakombe vaatama. Seega polnud meil taskulampe kaasas, aga välguga pilte tehes saime aimu mis kohaga tegemist. Üha enam kogesin, et mitmed vaatamisväärsused mille tekkimine ulatus 2000 ja rohkemgi aasta taha, olid Augustas (ehk ka kogu Sitsiilias?) rohtukasvanud, enamike inimeste jaoks teadmata kohtades. Ühelt poolt rõõmustas mind meile osutunud privileeg selliseid kohti näha, kus turistide hordid polnud jõudnud üle käia ja oma jälgi jätta, aga teisalt õhkus neist ka ajaloo ja looduskaunite kohtade mitteväärtustamist ja hülgamist.

Kui juba päeval oli inglise keele õpetaja Louisa silma jäänud kui üks väga ekstravertne daam, siis neljapäevasel õhtusöögil vaimustas ta mind oma olemusega veelgi. Vaevalt meist saaksid head südamesõbrannad, see on selge, aga ta meeldis mulle kohutavalt. Millised zestid, huumor, enese üle naermise võime, stiil (või selle puudumine?)…. Milline psühholoogiline mõistatus! Kas see, mida me inimeses näeme ja tajume ongi tema tegelik mina või on see pelk petlik esmamulje? Itaalia naistest  tuleks pikemalt rääkida, aga piirdun vaid mõne mõttega. Neilt oleks nii mõndagi õppida. Mulle meeldis näha naisõpetajaid omakeskis omamoodi käituvatena  ja hiljem oma abikaasadega õhtusöögil teistsugustena. Nende ekspressiivsus oli alles ka abikaasade kõrval, kuid see oli taltsam, vaoshoitum ja võluv. Omakeskis olid naised lärmakamad, flirtivamad, rääkisid üksteisest üle, ehk agressiivsemadki. Minu respekt itaalia meestele, sest ma arvan, et nõrgad mehed itaalia naisi edukalt ei taltsutaks. Nende edukust suhteid hoida ja arendada näitas ka tõsisasi, et õhtusöökidel olid itaalia naisõpetajad abikaasadega, mitte üksi. Mulle meeldis teismeliste tüdrukute välimus laupäeva öösel Augusta keskväljakul. Mitte, et ma arvan, et 14-aastased peaksidki 15- sentimeetriste kontsade ja miniseelikutega keskööl mööda tänavaid ringi käima, aga nähes kuidas see kõik itaalia teismeliste puhul toimis – nad suutsid oma üleslöödud stiili väljapeetult välja kanda ja ei mõjunud grammigi labaselt või ülepakutult. Ka noorte omavahelises (vastassugupoolega) suhtlemises õhkus platoonilist sõpradeks olemist rohkem kui seda eeldada võiks. Samuti tundus mulle, et alkohol pole sealsete noorte seas oluline. Vähemalt selline mulje jäi kui end mõneks ajaks keskväljakule pidutsevaid noori vaatama unustasime.

Olulisem kui konkreetse toidu maitse, oli söömise juures tähtis selle  terviklik protsess – aeglaselt, lõbusalt vesteldes, nautides. Mu silme ette kangastusid Eesti söögikohtades tihti nähtud olukorrad, kus paarikesed või pered kühveldavad  tellitud toidu endale sisse rääkimata sealjuures eriti millestki. Kui toitu peab ootama üle 10 minutit, siis muututakse närviliseks ja peetakse seda halvaks teeninduseks. Kas meie jaoks ongi siis kvaliteedi tipuks mikrolaineahjus ülessoojendatud kiire toit ja vihavaenlaste moodi vaikides söömine? Üha enam olen ma sellisest mentaliteedist kaugemale liikumas.  Jah, me pole toidukeskne rahvas, ega peagi selleks saama, kes lauda istudes 2/3 ajast toidust ja selle maitsest ja valmistamise viisist räägiks, aga õppida söömise ajal aeg maha võtma  - seda võiks lõunamaa rahvastelt küll õppida.  Seepärast mulle lõuna- ja õhtusöögid Sitsiilias väga meeldisid. Isegi nii väga, et kui ma ühel lõunasöögil Edda ja Katrega jutustama jäin ja viimaks avastades, et on viimane aeg hotelli riideid vahetama minna enne matkale suundumist, helises poole kõndimise peal telefon: „Õpetaja, te unustasite restoranis maksta.“ Marteni murelik hääletoon tegi selle situatsiooni veel eriti koomiliseks. Toidukohtadest kõige parem oli minu arvates Siracuse restoran kus me sõime kaheksajalgu, kalmaarirõngaid, räimemaitsega kalu eelroaks. Tüüpiline Itaalia toidukord restoranis koosneb neljast roast: eelroog, antipasta, pearoog  ja magustoit. Nii selgi korral, mil eelroale järgnesid  spagetid rosinate, kapparite ja piiniaseemnetega; pearoog grillitud mõõkkala ja kressiga ning magustoiduks cannolid.

Koolimaja erinevaid ruume me väga palju ei näinud, kuigi maja oli seest ilusam kui väljast oleks võinud seda arvata. Klassiruumid olid tühjad, akende ees katted, et lõõmava päikese eest endid kaitsta. Saime teada, et koolis käiakse ka laupäeval ning õpetajad saavad valida lisaks pühapäevale ühe vaba päeva. Koolipäev lõpeb ühe ajal pärastlõunal. Paljud üle 14-aastased õpilased käivad koolis rollerite või mootorratastega. Reedel näidati meile itaalia õpilaste poolt tehtud filme ja ma mõtlesin pidevalt, et millal meie sellisele tasemele jõuame. Mis puudutab  infotehnoloogiat, siis võime ju uhkust tunda kuivõrd eesrinnas on Eesti intrnetiajastul käinud, aga mis puudutab infotehnoloogiavahendite kasutamist tavalises Eesti koolis, siis oleme justkui teistega võrreldes kiviajas. Meil puudub ka kooli ja perede koostöö sellisel kujul nagu kogesime Augusta koolis. Samuti hakkas mulle silma itaalia õpilaste särasilmil asjade tegemine. Raske oli nende projektide  taga näha õpetajate poolset õpilastele järelkäimist, sundimist, julgustamist, et õpilasi üldse esinema saada. See hingestatus, millega itaalia lokkis juustega noormees luges teatrisaalis Petrarcat, lõi pahviks, ausalt. Seda ei saa  üldjuhul õpetaja õpetada, sellise hingamisega peab õpilane sündima. Rääkides reede lõunal toimunud tervituskontserdist, lummas mind enim õpilaste kompleksivabadus, julgus lustida ja end hästi tunda vabana tüüpiliselt teismelisi kammitsevatest  asjaoludest nagu enda välimus, keha, riietus…. Ma usun, et teismeline olla Itaalias pole kergem kui Eestis, aga seda koosolemiserõõmu, suhtlemise nautimist ja nalja tegemist märkasin itaalia teismeliste puhul rohkem ja küllap see suutis nakatada ka meie õpilasi. Loodetavasti kandub see sõnumina edasi, et mõnigi õpilane vabastada vajadusest teha viiteid homoseksuaalsusele kui kaks poissi või tüdrukut on head sõbrad, kallistavad, hoolivad teineteisest nagu sõber peaks sõbrast hoolima.

Reede pärastlõuna veetsime Brucoli kaluriküla lähistel. Eesti õpilased tormasid tõeliste looduslastena Vahemerre ujuma. Nende lusti oli tore kaldalt jälgida. Brucoli kaluriküla lummas teistsuguse arhitektuuri ja värvidega. Rõdud majadel olid lihtsamad, majad madalamad, aga seinu ilmestasid imekenad pildid, mida on raske grafitiks nimetada, sest viimast ma üldjuhul arhitektuuri ilmestavaks nähtuseks ei pea. Mulle meeldis kuidas Sara ütles, et teeme jäätisekohviku juures kiire väikese peatuse ja vaadates tema „aega-on-küll“ istumist, sain aru, et kiire ei tähenda viit minutit, vaid Sitsiilia mõistes 45 minutit. Jäätisekohviku kõrval mängisid vanamehed lustlikult kaarte ning ma palusin neilt luba neid pildistada. Sitsiilia vanad mehed hakkasid mul pidevalt silma. Mulle meeldis vaadata kuidas väärikas eas mehed olid selga pannud ülikonna ja istusid jalutuskepile  käega toetades palmipuu all pargis ning ajasid maailmaasju. Ma oleks jäänudki kuulama nende kiiret žestikuleerivat kõne saamata sellest midagi aru. Lihtsalt see tundus alati väga olulise vestlusena ja sundis end kuulama.

Brucolis õhtustasime pitseerias nimega Miramare. Keset restorani oli suur elava tulega pitsaahi. Pitsa maitses ehedalt. Istusin türgi õpetajatega ühes lauas ning kasutasin võimalust end religiooni ja kultuurilistes küsimustes harimiseks. Mind liigutas Gazi meenutus kohtumisest Kehtnas, eriti tema tänulikkus. Seda on öelnud juba paljud, kuivõrd meil on selles projektis Türgi kooli näol vedanud. Sealsed õpetajad on nii sümpaatsed! Gaziga suheldes tunnen, et tegemist oleks justkui mu teise vennaga, kellega saab kõigest rääkida  barjääri tunnetamata.  

Laupäeval viidi meid Siracusasse – Sitsiilia suurim endine Kreeka asundus. Päev tõotas tulla kuum ja nii oligi. Kreeka antiikse teatri varemete külastamine jäi minu jaoks tagasihoidlikuks kogemuseks, sest ma ei suutnud ega tahtnud tol hommikupoolikul eriti süveneda. Õpilasgiidid olid oma tekstid ette valmistanud, aga nende kuulamine nõudis suurt pingutust. Enim meeldis mulle Dianysose koobas. Nagu enamik korralikke kirikuid või katedraale, tekitas ka see kaljulõhe minus tunde, et inimene on siin maailmas ikka väga väike tegelane.

Paadisõit Ciane’i jõel oli nauditav – palava ilma tegi väga meeldivaks merelt tulev kerge tuul. Papüürusetaimi polnud ma arvatavasti varem oma silmaga näinud. 8-kilomeetrine jõgi osutus omamoodi müstiliseks oma kaldaäärsete paljaks uhutud puujuurte, kõrgete eukalüptipuude ja linnuhäältega. Kalda peal korjasid kohalikud sidruneid.

Õhtupoolik Siracuse vanalinnas oli tore. Naerma ajas, kui jalutasime ühel hetkel koos eesti õpilastega ja olin Edda ning Katrega tunnistajaks, kuidas meie õpilastest olid hetkeks saanud itaalia õpilased – nad rääkisid eesti keeles, aga tegid  seda itaaliapäraste rõhkudega, nende žestid olid kõike muud kui eestlastele omased, samuti häälekus. Nad üritasid üksteisest üle rääkides meile jutustada kiiresti kõigest, mis vahepeal juhtunud oli. Sel hetkel sain aru, et Itaalia koolis oleks Martenil mitmed tema käitumist puudutavad märkused õpetajatelt saamata jäänud.

Mind liigutas Anu emotsionaalsus. Jälgides meie õpilaste aktiivset suhtlemist, oli neil kõigil omamoodi kahju lahkuda, aga koju tagasi jõuda on ikka tore. Kui tavaliselt kulub mul endal  päev või kaks, et reisi virr-varr peast ära saada ja tööle taas keskenduda, siis viimased kaks reisi – Marokosse ja Sitsiilasse, on nõudnud oluliselt suuremat jõupingutust aklimatiseerumisel kodusesse ellu ja töösse. Seda reisi jäävad meenutama minu jaoks mõned olulised fotod, mis võimaldavad ajas tagasi rännata ja kogeda seda atmosfääri uuesti.

Seda reisi meenutades mõtlen paljudele naljakatele situatsioonidele kus peategelasteks meie reisiseltskonna õpilased, õpetajad ja meid vastuvõtnud õpetajad ja õpilased, kuid mille kirjeldamine oleks mahavisatud vaev – selleks pidi olema just seal ja just nende inimestega. Nendel hetkedel tundsin, et olen 100% elus. Aitäh teile kõigile! Aitäh ka Sulle, kes Sa minu heietamise lõpuni lugesid. J

Anu reisikiri

Ma olen õnnelik, et olen võtnud osa Comeniuse projektist, kuna olen omandanud palju uusi teadmisi erinevate veeloomade ja - taimede kohta ning lisaks saanud käia välismaal, kus sain endale palju uusi sõpru. 

Kell oli pool üheksa, kui me hakkasime sõitma Tallinna Lennujaama poole, kus väljus meie lennuk Bergamosse. Enne seda sai veel kohvreid ümberpakitud ning palju asju üle kontrollitud. Turvakontrollis selgus, et me ei kontrollinud piisavalt, sest Marteni kotis olid esimesed vedelikud, mis tuli ära visata. Seal saigi meie "ämbrite täitmine" alguse. Peale turvakontrolli istusime päris jupp aega, et lennule minna. Lennule minnes tuli välja, et minu kohver oli lubatust 5cm üle ning ma pidin selle eest maksma, sest muidu oleks see maha jäänud. Summaks oli 50€ . Süda tilkus verd, aga maksin ära. Mõne aja pärast oli see niikuinii juba unustatud, sest tuju pidi ju hea olema ning seltskond oli ka väga super, mis hoidis veel rohkem tuju üleval. 

Meie lend Bergamosse möödus rahulikult. Korra läksid mul kõrvad lukku, aga see oli tühi asi võrreldes selle olukorraga, mis valdas Maarja-Liisi. 

Bergamos saime anda kohe oma kohvrid ära ning turvakontrolli ka läbida, kus sai veel ämbrisse astutud.  Nimelt oli õpetaja Edda käsipagasis vedelik, mis tuli jällegi kahjuks ära visata. Tegi jällegi veidi meele kurvaks, aga läksime ikkagi kokkuvõttes hea tujuga edasi ning ootasime hetke, mil saame lennule minna. Sõime ja muljetasime. 

Cataniasse lendasime Windjetiga, mis polnud just kõige ilusam seest. Muidugi oli mu kõrval istumas Marten, kes pidevalt rääkis, et me kukume alla. Iga puu, mida ma näitasin talle, kui hakkasime õhku tõusma, ütles ta, et see on viimane, mis ma näen. Algul oli küll naljakas, aga lõpuks oli mul juba paanika, et äkki kukumegi alla. Lennukis oli veel mingi pinin, mis pani õudselt kõrvad valutama ja enne maandumist selle lennukiga, oli mu kõrvavalu väga suur ning ega Marteni ja Hansu olukord parem polnud. Kelly ja Maarja-Liis seekord väga ei kurtnudki, nende arust oli Ryanairi lend hullem.

Catanias pidime leidma bussi, mis viiks meid rongijaama, kus saaksime edasi minna oma ööbimiskohta. 

Rongijaamas saime kaardi, mille abil jõudsime sinna kuhu vaja. Vahepeal saime maasikaid osta, mida oli õhtul hea süüa. Õnneks need polnud mingi plastikumaitsega nagu need, mida siiani Eestis hetkel olen saanud. 

Õhtul käisime veel suure platsi juures jalutamas ning igaüks lubas endale kohviku moodi poest ka midagi head. Mina ostsin mingi saia, mis oli väga hea. Teised ostsid kooke ja jäätiseid. Muidugi ei puudunud mu õhtusöögist ka Coca-Cola. Eriti mõnusaks tegi olemise see, et õues oli soe, küll mitte nii soe, et päris lühikeste riietega oleks saanud olla, aga hea. 

9. mai hommikul pidime varakult ärkama ja end korda tegema ning viima kohvrid rongijaama. Pärast seda sai peaaegu kaks tundi loksuda bussis, et Etnale sõita. Vaade läks kogu aeg aina ilusamaks. Kohale jõudes läksime tõstuki või mingi taolise monstrumiga kõrgemale ja sealt edasi kõndisime kõik see aeg jala. Hästi tore matk oli. Ma arvasin algul, et ega ma kaugele ei jõua, kuna pole ju väga matkaja, aga jõudsin. Pärast olid küll jalad päris läbi, aga ma arvan, et see matk oli seda väärt. Näha sai palju. Eriti ilusad oli meie riided ja jalanõud pärast matka. Siin kohal mainiks ära õpetaja Edda jalanõu, mille puhul räägib pilt rohkem, kui 1000 sõna. :-) 

Varsti olimegi Catanias tagasi ning mõte sellest, et üsna pea oleme oma peredes tegi tuju veel rõõmsamaks ning samas olime kõik elevil. Lennujaamas, kui me ootasime Hispaania ja Türgi õpilasi, saime me end natuke kasida ja mina viskasin oma tossud ka ära. Harjutasime veel oma ettekannet ning puhkasime väsitavast, kuid väga toredast matkast. Kusjuures, seal tundus see ootamine nii ilmatu pikk aeg, aga järsku olime juba bussis ning sõitsime kõikide õpilastega sealse kooli poole ning nägime oma peresid, kes olid meile vastu tulnud. Tüdruk, kes oli minu välja valinud, ehk kelle juures ma ööbisin, oli Giorgia. Oma sealsesse koju sõites ma ei osanud ühtegi sõna öelda, kuna kõik oli nii ruttu toimunud. Ega tüdruku ema ja tüdruk ise ka väga ei osanud midagi öelda. Koju jõudes tutvustasid nad mulle, kus midagi asub ning  sain end korda teha ja siis magama minna. 

Hommik oli tuduvalt parem kui õhtu. Vanaema tuli kohe musitama ja seletama, et kes ta on, mis oli tegelikult omamoodi armas. Ema tõi meile kohvi voodisse ning siis palus meid sööma. Ma olin väga üllatunud, sest ma tegelikult poolenisti alles magasin kui kõik see tegevus toimus. Peres oli veel isa, noorem õde ja väike vend . 

Meil oli kaks tundi aega, et end korda seada ja minna kooli juurde ning tutvuda teistega. Kooli juures tuli mul trobikond poisse juurde ja hakkasid seletama, et nad kõik on vabad ja vallalised, ma ei saanud üldse aru, miks mind peaks see huvitama, aga ütlesin neile sellepeale ainult, et ma ei soovi kedagi, kuigi nende arusaamine võttis aega veidi. 

Meie esitlus läks hästi ning enim meeldis mulle Türgi õpilaste video. See avaldas tõesti minu puhul muljet, kuidas inimesed tegelikult raiskavad vett meeletus koguses. Meil oli peale seda 3h vaba aega ning saime käia jalutamas. Võtsime oma kamba kokku ning läksime kõik mere äärde. Parki mindi ka veel, kuhu ma ei läinud, sest mulle pakkus meri rohkem huvi - see jahutas. Õnneks jäi minuga sinna veel kaks õpilast. 

Pärast oli veel meil matk, mis mind väsitas päris ära, aga õnneks taastus mu energia ruttu ning me läksime koju. Toimetasime oma asjad ära ning siis läksime välja, kus selgus, et kõik õpilased ei tulegi, eestlastest olime ainult mina, Kelly ja Hans( magas tagatoas) . Ülejäänud olid lihtsalt osad Itaalia õpilased ning mõned hispaanlased olid ka. Mängisime seal erinevaid mänge ning sõime kolme erinevat toitu : pitsa, mingit saia ja veel oli mingi asi, mida ma ei oska kirjeldadagi, sest selle proovimiseni ma ei jõudnud.

11. mail esinesid itaallased meile veel ühe etendusega vms ning enne seda käisime mööda linna.  Pärast sõime ühes restoranis, kus ma ei jõudnud ühtegi portsu lõpuni süüa, sest need olid nii suured. Kaks rooga ning siis tuli tort. Mulle tegelikult igati meeldisid need toidud ning jäin väga rahule, kuigi mul oli veidi paha olla. 

Käes oli hetk, mida me olime ammu oodanud, nimelt saime ujuma. Väga värskendav oli. Algul oli pisut külm, kuid siis juba nii hea. Lausa väga hea oli keset tapvat kuumust ujuma minna. Hiljem jalutasime veel ringi ning lõpetasime pitsat süües. Kokku oli neli pitsat. Ma sõin esimest  ainult ning teist veidi proovisin. Muidugi pärast tuli välja, et viimane oli kõige parem, aga nüüd on põhjust tagasi minna ning ära proovida see. :D

12.mai ehk siis meie viimane päev, mil saime veel kõik koos olla, ostus väga toredaks. Käisime põnevates kohtades ning eriti meeldis mulle see pikk paadisõit. Sõidaks kohe veel. :D. Igatahes, seal me nägime papüürust ( ei oska kirjutada ) ning meile räägiti selle jõe kahte legendi, millel meie paadisõit toimus. 

Siis aga tuli oma jalad tagumendi alt välja võtta, kuna nüüd saime veel linna vahel kõndida ning näha erinevaid ehitisi. Samas me kõndisime ka restorani poole, jälle sööma. Enim maitses teine roog, milleks olid friikartulid kanafileega, ma eeldan, et see oli filee. Pole ka ime, kui valesti arvan. Itaallastele pakkus nalja see, kuidas ma spagette sõin. Tegelikult väga ei erinenudki nende moodi söömisest, lihtsalt nende arust oli veider võtta spagetid kahvli peale ja siis õhus kerida. Nemad teevad seda nii, et tirivad paar-kolm spagetti eemale ja siis kerivad seda taldriku peal. Suur vahe, aga vähemalt oli lõbus, kuigi mu tegevust fillmiti ja see polnud nii lõbus :p . 

Pärast jalutasime veel veidi ringi ning tagasi bussi ja siis sõit kooli juurde, kus pidime koju minema ning end valmis panema, sest õhtul saime kõigiga veel omavahel kokku. 

Õhtu oli väga lõbus, kuigi pisaraterohke ka lõpus, sest olid jäänud mõned tunnid meie lahkumiseni ning see tegi meid kõiki kurvaks. 

13. mai, see saatuslik ja kurb hommik, mis tuli üle elada üht- või teistmoodi. Nii , kui me sinna parki jõudsime, hakkasid kõik pisaraid valama. Mina valasin pisaraid, Girogia, kõik õpilased. Tegelikult oli kurb tulla ära kõigi nende juurest, kellega oled nii ruttu väga headeks sõpradeks saanud. Samas tuleb olla õnnelik, et meil on olnud nendega võimalus kohtuda. Buss viis meid Augustast ( mis oli saanud juba koduks) Catania lennujaama, kus saime veel natuke aega hispaanlastega rääkida.  

Üsnapea oli kell 9 ning me saime oma kohvrid ära anda ning läbida turvakontrolli, et alustada reisi koju tagasi. Nüüd oli Hansu kord täita ämbrit, kuna tema kotti oli jäänud päikesekreem, mis tuli nüüd ära visata . 

Bergamo lennujaamas saime osta endale veel igasuguseid asju, mida hing ihaldas, kui veel oli kellelgi raha järgi. Kogu see shoppamine tegelikut parandas mingil määral tuju, kuna sai omavahel igasuguseid nalju teha ning rääkida asjadest, mis meeldisid kõige rohkem. 

25 minutit varem maanudsime me oma kodumaal, mis tegelikult polnud üldse rõõmus uudis. Selles mõttes ,et muidugi oli tore, et me õnnelikult maandusime, aga kurb oli sellepärast, et reis oli läbi saanud. 

Kokkuvõtteks võin öelda, et sellise seltskonnaga nagu me käisime nüüd Sitsiilias, käiksin ma kõik riigid arvatavasti läbi, sest meil oli väga tore ja lahe seltskond. Minu teada polnud meil ühtegi tüli ega midagi, mis oleks kedagi tujust välja viinud vms. Meie reis oli igati korda läinud ning minu muljed sellest kõigest on väga positiivsed. :)

* Mainin ära, et Maarja-Liis oli vist kõige õnnelikum, kui Eesti jõudsime, kuna siinne liiklus on temale meelepärasem, kui Itaalias. ;)

Marteni reisikiri

Käisime Comeniuse projektiga partnerkoolis Sitsiilias. Startisime kooli eest. Kõik olid ärevil ja ootasid seda reisi väga. Kuna see oli minu esimene lend lennukiga, siis kartsin natuke,  kuid jõudes  Milanosse, ei tundunudki see nii õudne. Järgmine lend WindJetiga oli ikka väga halb, sest lennuk pinises. Vahepeal tuli sinna mingi suitsuhais ka sisse. Õnneks ikka me ei kukkund alla.

Jõudes Catania lennujaama nägime kohe Etnat. See tundus suur. Sealt suundusime rongijaama ja jalgsi edasi hostelisse. Tee pealt ostsime maasikaid, mida õhtul sõime. Need olid head. Jõudes hostelisse olime natuke seal ja siis läksime Catania linna uurima. Sealne kultuur on vana ja tänavad on natuke räpased. Käisime söömas ka, mina ja Hans võtsime jäätise, teised mingi saia. Jäätis oli väga huvitav, ma polnud sellist enne saanud.

Järgmisel päeval läksime me Etna matkale. Bussi vahepeatusel Kelly oksendas. Sinna jõudes läksime me mingi mägiliftiga ülesse. Sealt kõndisime kõrgemale. See ei tundunudki nii raske kui ma arvasin. Vaated olid ilusad ja lund oli palju. Ühe kraatri juures jäime seisma ja otsustasime minna selle otsa. Õp. Evelyn ja Edda jäid alla. Sellest kraatrist tuli sooja tossu. Mul oli tunne, et kohe hakkab just see kraater purskama. See oli ühtlasi ka kõrgeim punkt kus me käisime. Vahepeal me puhkasime ja sõime. Alla minnes avastasime, et saab ka lühemalt minnes üle lume. Seal me libistasime ennast alla ja kukkusime ka korra. Mulle väga meeldis see. Õhtul läksime lennujaama ootama hispaanlasi ning türklasi, et nendega koos  sõita  Augustasse ja tutvuda oma peredega. Lennujaamas oodates harjutasime oma etteastet ja rääkisime niisama. Bussi jõudes olime kõik närvis, sest pidime kohtuma ome peredaga. Kui mina nägin enda peret, siis isa tuli kohe kallistama. See oli natuke imelik, sest eestlased üldjuhul nõnda ei teeks. Nendega läksin ma koju. Esimesel õhtul ma ei tahtnud süüa vaid läksin kohe magama, sest päev oli olnud päris väsitav.

Järgmise päeva hommikul läksime koolimajja tundidesse. Seal tutvustasime ennast ja enda riiki. Peale tundides olemist kogunesime saali, et teha oma ettekanded. Meil läks päris hästi kuigi ma olin väga närvis. Siis saime me Sitsiilia hommikusööki mille olid pered valmistanud. Hommikusöögiks oli sai ja mingi külm asi topsi sees mille nimi oli graniit. Sai oli hea, kuid graniit mulle ei meeldinud. Päev jätkus linnuvaatlusega kuigi me linde eriti ei näinud. Edasi liikusime koopas katakombe vaatama, tee peale jäi ka  apelsini istandus. Kõik tahtsid neid maitsta ja tormasid puid raputama. Mõned leidsid isegi redeli ja ronisid puu otsa. Mina sain kaks tükki, sest pidime ära minema kuna meile öeldi, et farmerile vahele jäädes võivad nad tulistada. Teepeal sõin ma apelsinid ära. Need olid väga head, parimad mida ma saanud olen. Katakombides oli pime, kuid tegime välguga pilte ja neid vaadates tundus see huvitav. Tagasi minnes tahtsin veel apelsine saada ja leidsingi kaks tükki. Õhtul läksime sööma. Toit oli maitsev. Koju jõudes läksin pesema ja magama.
 Hommikul näitasid õpilased meile filme ja videoid. See oli natuke igav. Siis läksime restorani sööma. Algul saime pastat, pärast kartulit ning väga hästi valmistatud liha. Magustoiduks oli Comeniuse tort. Järgmisena läksime vanasse kalurikülla Brucoli. Seal saime ka Vahemeres ujuda. Vesi oli soe ja soolane. Mulle väga meeldis seal. Edasi läksime pitsabaari kus meile pakuti nelja erinevat pitsat. Mina sõin nendest kaks.
Laupäeva hommikul sõin enda pere juures ja läksin siis kooli. Seal ootas meid juba buss millega meid viidi vana linna Syracusaga tutvuma. Ilm oli kõikidel päevadel väga palav, kuid laupäev oli nendest kõige palavam. Syracusas pidime olema palju õues ka. Näiteks läksime algul Kreeka iidsesse teatrisse. Mulle väga meeldis see. Kohe seal  lähedal oli suur koobas, mis oli väga kõrge  ja kus oli vähemalt hea jahe. Edasi pidime  sõitma natuke bussiga ühte looduskaitsealassee. Meid viidi paatidega mööda Caine’i jõge kohta kus giidid rääkisid meile sellest jõest ja papüüruse taimest. Siis läksime restorani sööma kus meile pakuti pastat, liha, friikaid ja mingit rulli magustoiduks. Peale seda oli meil natuke aega ka vaadata  Siracusa linna peal ning osta midagi suveniiripoest. Augustasse jõudes läksime kõik juba peredesse. Pere pakkus mulle Sitsiilia tuntud toitu cus cus. See koosnes mingist riisi sarnasest asjast ja sees olid mereloomad ja kalad. Pärast perelt küsides millest see koosnes sain vastuseks, et üheks koostisaineks olid teod. Ma olin natuke ehmatunud, kuid mis sellest, vähemalt oli maitsev.
Viimase päeva hommikul sain ma enda perelt kaasa kolm oma aia sidrunit. Kõik said kokku Augusta keskväljakul kus me jätsime teistega hüvasti. Kui mina juba kohale jõudsin kõik juba nutsid ja kallistasid. Kurb oli ära minna kuna seal oli mul juba palju sõpru. Kuid ma pean nendega sidet läbi Facebooki ja saadame kirju. Cataniast Milanosse läksime me jälle selle WindJetiga, mis ei pinisenudki niipalju vaid hoopis kolises. Milano lennujaamas oli meil võimalus ka natuke asju osta. Eestisse jõudes oli kohe kananahk ihul kuna siin oli ikka päris külm. Ma olin natuke kurb kuna tahtsin olla Sitsiilias veel umbes nädal aga ka rõõmus, sest nägin jälle enda perekonda. Reis oli väga lahe. Sealsed inimesed on väga teistsugused kui Eestis. Nad on palju energilisemad ja rõõmsamad. Looduslikult kasvavad seal ka palmid ja kaktused mis oli päris üllatav.

Kehtna õpilaste esitlus Augusta koolis

Presentation in Augusta

Esitluse teemaks olid veetaimed ja vee loomastik. Jagasime oma esitluse nelja osasse: Eesti jõgedele omane taimestik ja loomastik, Eesti järvede elustik, Läänemeri ja viimases osas rääkisime Kehtna mõisapargi tiigivee uurimisest õpilastega.

Esitlus koolile

Esmaspäeval, 21. mail 1. tunni ajal räägivad Sitsiilias käinud õpilased ja õpetajad oma reisist ning näitavad fotosid.

Sitsiilia esitlus

View more presentations from lucystardust.

Sitsiilia õhtu

Sten, Marten, Hans-Martty, Galdis, Evita, Karol, Liisbet, Johannes, Larsen, Anu, Kelly, Diana, Signe ja Maarja-Liis ning õpetajad Meeli, Edda, Katre Evelyn ja Raigo jäid täna pärast tunde koolimajja, et itaalia toitu valmistada, itaalia muusikat kuulata ning Sitsiilia reisi muljeid vahetada. Valmistasime spagette päikesekuivatud tomatite, parmesani juustu ja pestoga, rukola salati ning ricota kohupiimaga vahvleid.  Olime sunnitud algsed retseptid teiste vastu vahetama, sest Rapla kaubandusvõrk meile vajalikke tooraineid ei suutnud pakkuda. (nagu näiteks kapparid ja piinia seemned)

Sitsiiliast tagasi

Sicily and Etna - slideshows

Sitsiilia pärastlõuna

Homme saame oma tavapärasel ajal Comeniuse seltskonnaga kokku, et üheskoos teha kaks Sitsiilias menüüs olnud rooga, kuulata itaalia muusikat, vaadata fotosid ja muljetada.

 Poster: 9B tüdrukud

Proovime järele spagetid kapparite, rosinate ja piinia pähklitega. 

Magustoiduks vahvlirullid Ricota kohupiima ja pähklitega. ( cannoli)

8A ja 8B klassi õpilaste plakatid

I Love English 8. klassi õpikus on 17. peatükk pühendatud taaskasutamisele ja loodustsäästvale eluviisile. Tegime inglise keele tunnis läbitud teemade põhjal plakatid.

 Liisbet ja Karol

 Larsen ja Ranner

 Johannes ja Jordan

 Hans-Martty, Mihkel, Marten Heinaru

 Evita, Kristina, Gladis

 Rando, Urmet, Tanel

Kristi, Katarin, Adeele

Artikkel valla lehes

Märtsikuus Hispaanias toimunud kohtumise kohta on lühike artikkel ka valla lehes.

Vee küsimustik

Viis kooli koostasid üheskoos küsimustiku, et õpilaste vastuseid hiljem analüüsides teada saada, millised on sarnasused ja erinevuses vee tarbimises, veesse suhtumises ning veega seotud teadmiste osas. Täna alustasime vastamisega. Õpilased, kes tunnist puudusid, saavad küsimustele vastata siin: Vee küsimustik inglise keeles
Küsimustiku formaat ja teostus on pärit Hispaania koolilt.

Viie nädala muutused

Talvest on saanud kevad. Veetemperatuur tõusis 5 nädalaga 11 kraadi.

Viies neljapäev - tiigi vaatlus

Vaatlejad: Gladis Prits ja Meeli Jänes

Ilm : pilvine ja sademeteta, õhu temperatuur 12 kraadi, vaikne tuul

Vesi: +11 kraadi, pH 8, lõhnata, värvitu

Elustik: 8 sinikaelparti ujumas, 3 suitsupääsukest tiigi kohal lendamas, pargipuudel laulsid väiksed lehelinnud ja hallrästad,  10 liuskurit uisutas vee peal.

Kahvaga püüdes saime 2 kukrikut, väikse ujuri, ühepäevikuvastse, kaani.