Reis algas 3. oktoobri hommikul kell 6
Kehtna bussijaamast. Reisile läksin koos õpetaja Lea, õpetaja Evelyni ja
õpetaja Piretiga, Kaareli ja Kenetiga. Hommikul bussijaama minnes olin nii
väsinud, et seisin vaevu püsti. Bussijaamas kontrollisime passe ja istusime
autodesse. Autos jäin magama. Tallinna lennujaama jõudes oli juba elavam
tunne. Läksime kohe check-in'i, sealt
läksime turvakontrollist läbi ja suundusime värava juurde. Käisime Keneti ja Kaareliga ringi ja kui oli aeg lennukile minna, olin väga
elevil, sest ma lendasin esimest korda. Lendasime pea 1 tund ja olime valmis
maanduma, kuid siis tuli välja, et Riias oli udu ja pidime lendama Kaunasesse
ja seal maanduma. Olime pea 40 minutit Kaunase lennujaamas lennukis, siis
lendasime tagasi Riiga. Riias tulime lennukist maha ning siis ootasid õpetajad
6 -7 tundi järjekorras ja alles siis saime infot, mis edasi saab. Saime
infoputkast 18 lehte, kus olid kirjas meie nimed ja et lennufirma katab kulud.
Suundusime kohvreid võtma ja sealt algas kõige suurem jama. Kohvrid olid kaduma
läinud. Kui lõpuks lennujaamast välja saime ning jõudsime
hotelli, olin täiega läbi. Käisime poes ja ostsime süüa, sest õhtusööki seal
ei saanud. Pärast sööki olime natuke veel üleval ning läksime magama.
Hommikul oli raske üles ärgata, eriti
arvestades et kellaaeg on kuskil nelja ja viie vahel. Hädavaevu ärkasime üless ja läksime
alla, võtsime toidupakid ning suundusime lennujaama. Lennujaamas sõime, registreerusime lennule ja läksime jälle turvakontrolli. Selle reisi lõpuks olin ma
turvakontrollidest täiesti tüdinenud. Teema juurde tagasi. Riiast suundusime me
Münchenisse. Seal oli jälle probleeme. Me suundusime infoletti ja saime teada,
et kui me lähme lennule, siis kohvreid me enam tagasi ei saa ja tuli välja, et
meie kohvrid leiti ka alles Münchenis üless. Kõik olid õnnelikud. Istusime
lennujaamas ja käisime ringi ning kui oli aeg lennukile minna siis olin ma
rõõmus, sest ootamine on minu jaoks piin. Kes mind teavad need saavad aru miks.
Lendasime Istanbuli ja sealt kohe järgmise lennu peale. Nevsehir'i jõudes olin
ma ütlemata rõõmus ja kui nägin, et meile olid türklased vastu tulnud, oli rõõm
veel suurem.
Lennujaamast suundusime õhtusöögile, kus sain põhimõtteliselt 20 minutiga nende sõbraks. Rääkisime juttu , tegime
nalja ja olime lahedad. Kenet ja Kaarel istusid laua teises otsas, nii et ma
suhtlesin ainult türklastega. Raske oli suhelda, aga hakkama sai. Pärast
õhtusööki läksime peredesse, kus me ööbisime paar päeva. Peres tehti mulle
tutvustus korterist ja näidati, kus miski asub. Rääkisime juttu ja küsisime
küsimusi. Tegin ennast korda ja läksin magama. Hommikul vara ärgates olin ma
väga väsinud ikkagi, mis sest et magasin üle 8 tunni. Saatsime perelapse bussi peale, mis viis ta lasteaeda ja hakkasime sööma ja rääkima. Sõime ära, tegin ennast
korda ja me läksime hotelli juurde, kus läksime bussiga maa-alustesse
käikudesse . Maa-alustes käikudes oli lahe. Seal on 7 korrust, aga meid lubati
ainult 3 korrusele. Seal oli palju ruume: nt palveruumid, magamisruumid,
kirikud, söögitegemisruumid jne. Ühesõnaga palju ruume. Seal käikudes sain
sõpradeks hispaanlastega, kellega suhtlen ikka veel. Hispaanlastega oli hea
rääkida, nad said inglise keelest aru ning nad olid naljakad ka. Käikudest suundusime orgu. Seal käisime ringi ära ning suundusime sööma. Orus oli päris lahe
alguses, aga pärast oli juba väga igav. Ma olin nagu neid kõiki juba näinud.
Lõpus oli hea tunne., et lõppu jõudsime. Orus proovisin mingit imeliku
pannkoogi taolist asja kitsejuustuga. See oli päris hea. Orust suundusime
arvatavasti linna raha vahetama . Ei,ei enne oli mošee kirik. Seal tutvusime
nende usuga ja kuulasime tarka juttu ning tegime pilte. Siis läksime
raha vahetama. Edasi läksime savikotta, kus mees näitas meile ja
rääkis, kuidas tehakse vaasi. See oli huvitav. Ta ütles siis, et kas keegi tahab
proovida ka ja mina tõusin püsti ja läksin proovima. Terve aja Kaarel ja Kenet
vingusid, et sa ei oska, ei oska, aga ise ei julgenud proovimagi minna. Päris
lahe uus kogemus oli. Siis vaatsime savikojas ringi ja läksime õhtust sööma.
Õhtusöögile punase jõe äärde. Seal oli väga äge.
Pärast õhtusööki läksime peredesse.
Õpetajad läksid pidutsema kui nii võib öelda, aga õpilased olid peredes. Mina
oma peres olin koos pereisaga. Me viisime nende lapse ära sõprade juurde ning läksime koju.
Sõime õhtust ja hakkasime google translatori abil suhtlema. Huvitav oli ja
siis läksime ta kontorisse ning ma mängisin turvameest seal. Vaatasin kaameraid
ja olin tähtis. Pärast läksime tuppa tagasi ning ma läksin magama.
Järgmine hommik ärkasime kell 7, sest läksime kuuma õhupalliga lendama. Isegi
varem ärkasime. Hommikust ei võinud süüa, muidu hakkab paha. Mul hakkas niikuinii
paha seal. Kuumaõhupalliga sõit oli väga lahe ja huvitav, täiesti uus kogemus. Pärast kuumaõhupalli jätsime hotellis
hüvasti. Minu jaoks oli hüvasti jätt väga hull. Paari päevaga said hispaanlased
ja türklased mulle heaks sõbraks. Kallistasime ja kätlesime ning läksime
lennujaama Kayseri. Kayserist lendasime lennukiga Istanbuli ja Istanbulis
hakkas seiklemine. Bussidega oli jama ja kohvrihoiuga, aga kõpuks leidsime
restoranipidaja, kes hoidis meie kohvreid. Algul olime umbusklikud, aga siis
andsime kohvrid tema kätte ja võtsime tähtsad asjad välja. Läksime Istanbuli
uurima. Kõndisime tublisti ja tagasi restorani jõudes sõime seal ja rääkisime
juttu. See oli väga lahe, mulle väga väga meeldis Istanbulis. Sõime ära ja
läksime metrooga kuhugi ja sealt veel bussiga hotelli juurde. Hotelli jõudes
olin väga õnnelik. Tegime ennast korda ja läksime magama. Täpsemalt ma
kirjutama ei hakka.
Järgmisel hommikul sõime kõhud väga täis
ja läksime lennujaama. Sealt läksime rahulikult lennukile ning lendasime Riiga.
Riiga jõudes olin ütlemata rõõmus, et jõuan koju, kuigi see reis oli väga
lahe. Riiast lendasime Tallinna ja Tallinnas olid meil 2 autot vastas. Istusime
autodesse ja põrutasime Kehtna poole. Kuskil enne 10 olime Kehtnas ja koju
jõudes tegin end kohe korda ja läksin magama ära.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar