Kaarel Eeriku reisimuljed Türgis käigust

See vana teema? ... Ma arvasin, et kui ma nii arvukalt seda lugu jutustand olen, ei pärita selle kohta enam ... Ju ma siis eksisin. Aga mis seal ikka, eks ma räägin siis uuesti enda loo.

See kõik juhtus ammu ammu, kui ma Tallinast läbi Läti Türki Comeniuse projektiga läksin ... Või õigemini... ma arvasin, et lähen. Näed, mida ma ei teadnud, oli, et Lätis juhtus meil olema udu ja seetõttu kollanokast piloot ei saanud maanduda. Maandusime hoopis Leedus, üsna kaugel sealt, kuhu pidime maanduma, või mis? Aga see selleks, lõpuks me jõudsime ikkagi tagasi Lätti ja saime Riia lennujaamas maandutud ent häda ei hüüa tulles, me olime oma järgnevast lennust maha jäänud. Mis me edasi tegime, on ikka ja jälle küsitud ning mu vastus on alati sama olnud, me ootasime. 7 tundi ja veidike pealegi olime selles lennujaamas. 6 nendest pidid osad meist püsti seisma! Igastahes, mingil moel me lõpetasime oma päeva hotellis, mis meie eest kinni maksti aga nagu öeldakse, et tasuta lõunaid ei ole, ei saanud me ka seal süüa, pidime ise ostma. Peale selle ebamugavuse, oli ka meie kraanist tulev vesi helepruun, mis meile üldse ei sobinud. Voodid see eest olid üsna mugavad ja magada seal sai. Hommikul me saime kaasa ka veidi hommikueinet ja olimegi teel tagasi sinna paganama lennujaama, mis meile eelnevast päevast hästi meelde oli jäänud. Sõime oma kõhud seal lennujaamas täis ja jätsime selle kohaga hüvasti ning olime teel Saksamaale, Münchenisse. Jooksime seal veidi ringi ning olime ootamas oma järgmist lendu. Pagas kusjuures, mis meil Lätis ära kadus, olevat leitud Saksamaal, nii et tujud olid natuke paremad kui varem. Lennuk lahkus lennujaamast ja olimegi teel Istanbuli, mis oli ikka nii palav, nagu Eesti rekordkraadidega suvepäevad! Peaks vist ära mainima, et tol päeval olin ma tumedalt riides, pikad teksad jalas ja kinnised jalad pealekauba, nii et mõnus see olemine seal just ei olnud. Seal oli must, haises ja mõnest kohast ka veidi niiske. Aga aitab siis minu hügieenist ja lähme tagasi Istanbuli juurde. Istanbulis olime me väga vähe, tund.-tund pool, rohkemat seal vist ei läinud, kui me juba järgmises lennukis istusime. See lennuk oli suunatud Nevşehiri. Maandudes Nevşehiris ootas ees meid midagi imepäraselt väikest võrreldes eelnevatest. Ei, mis iganes sul pähe selle kirjeldusega tuli, ei olnud muud õiget vastust, kui lennujaam.                       See oli lihtsalt nii väike võrreldes eelnevatega. Seal meid juba oodati ja läks umbes 30 minutit, kui me juba istusime bussis ja teel hotelli olime. Võiks vahel mainida, et esijalgu mu arvamus Türgist sel hetkel väga hea ei olnud, kuid ei olnud ka väga halb. Hotellis jutte pealt kuulates kõlas üks sõna mu kõrvus väga meeldiva kajana: „restoran“. Kõik ju teavad, et restoran = toidulaud = toit. Lõpuks oli midagi tulemas, mida ma ka Eestis väga menukalt harrastan, söömine! Oli vist neljapäev, ja mind üldse ei huvitand mida nad Kehtna koolis süüa pakkusid, mina sain aga suppi ja praadi mõlemat süüa. Sellist asja meil koolis ei tehta! Toidud olid head, välja arvatud see supp mis oli natuke kibeda maitsega ja muidugi ... Mu vihavaenlane, mingit sorti paprikas või pipar, mille kohta mulle tahtmatult väljakutse esitati ja mida ma ikka kena suutäie korraga sõin. Pool tundi mu suu põles vahetpidamata! Pärast poolt tundi hakkas see alles veidi taanduma ning veel pool tundi, et ta täielikult kaoks. Jätsin selle paprika või pipra näo ikka korralikult meelde, või noh, kuju ja värvuse pigem. See selleks, praeks anti meile seal šašlõkki ja kebabi, mõlemad maitsesid hästi. Magustoiduks saime kas riisipudingut, mingit koogi taolist asja või mingit teist asja, mis mulle meeles ei ole, ega ei tule ka. Mina valisin riisipudingu, nagu õige mees ikka. Söögid söödud, joogid joodud ja jutud räägitud, läksime oma majutavate õpetajatega kaasa nende koju ja tutvusime oma peredega. Iga pere juures ööbis ka üks õpilane, kuid enda ja teiste andmetel, olid nad väga vaiksed ega saand väga aru inglise keelest. Minu pere aga sai väga hästi inglise keelest aru ning me rääkisime seal umbes kaks tundi kuni ma magama ära läksin.

Oioi, ma tegin taandrea, mis küll selle põhjustas, võid küsida. Aga vastan sulle ikka, et pole sinu asi! Aga noh... Millest ma siin räägin, ma ju ei kirjuta oma lugu, ma jutustan! Või kas ikka jutustan?

Tagasi teema juurde, järgneval hommikul me läksime hotelli ette tagasi, korjasime õpetajad ja teised õpilased bussi ja läksime maaalust linna vaatama. Kokku neid korrseid seal maa all oli 7, meid aga lubati 3. Korrusele, mis paiknes üle 50 meetri sügavusel! Mina kui see kena, seksikas, tark, sportlik ja pikk Eesti poiss, mahtusin vaevalt sinna ära, pidin kogu aeg selg küürus ringi kõndima. Kui me lõpuks sealt välja pääsesime ja ma oma attraktiivset keha ning jalgu sirutada sain, läksime me kuskile mujale, kuhu? Tekib küsimus aga vot seda mina enam ei mäleta, kuula teistelt nende versiooni minu loost ja ehk tuleb selle küsimuse vastus päevavalgele! Ei noh, seal mingis kohas käidud läksime me jälle mu lemmik tegevust tegema, sööma! Ma arvan... No mingil ajal me läksime sööma! Seal anti minu teada jällegi suppi ja praadi ning magustoiduks olid seekord kuivatatud ploomid ja viigimarjad. Ei noh, nalja sai, vist. Tagasi koju jõudes, rääkisime me reisimuljetest ja mina muidugi olin vait, sest juba selle päeva õhtuks oli mul pea tühi ega ei mäletand midagi. Näksisime natuke ja läksime magama ära. Järgneval päeval ärkasime vara ja ei saanudki hommikust süüa, mida eelneval päeval sai, aga noh, kuumaõhupalli sõit oli seda väärt. Pärast saime ikkagi süüa! Pärast õhupallisõitu käisime ühes linnas mille nime ei mäleta, aga oli üsna äge seal järskude kallakute peal kõndida. Õhtu poole rääkisin päeva muljetest ja muidugi sõime komme, pähkleid viinamarju etc etc. Kui ma nüüd õigesti mäletan, mida ma arvatavasti ei ole teinud pikemat aega, läksime me pühapäeval mingis kanjonis terve päeva ringi ja õhtu poole läksime õhtustama kõik omaenda perede juurde. Mina läksin Mustafa, mu majutaja, vanemate juurde koos temaga ning sõime seal, toit maitses hästi ning jutud mis me rääkisime tõid kohale hea meeleolu. Pärast ta vanemate juures käimist, läksime tagasi Mustafa korterisse, sõime pähkleid, tõmbasime vesipiipu, tegime vesipiipu ja rääkisime maast ja ilmast. Pere kus ma ööbisin meeldis mulle väga, jutuajamised olid huvitavad ja ka nalja sai. Nii kahju kui mul ka oli, jäi see õhtu seal peres mul viimaseks ja juba järgmine hommik me läksime lennukiga tagasi Istanbuli kus me vedasime kohvreid edasi-tagasi kuni leidsime kuhu neid hoiule anda ning käisime ülejäänud päeva vaatamisväärsuseid vaatamas ja üldiselt ringi kolamas. Ööbisime seal Holiday Inn’is ja selle juures meeldis mulle kõige rohkem see voodi kus ma magasin ning hommikusöök, mida ma endale ohtralt sisse pugisin. Pärast söömist sõitsime bussidega tagasi lennujaama, istusime lennukile ja sõidsime kodu poole, mis läks rohkem plaanipäraselt kui sinna minek. Üldine arvamus kokkuvõtteks jäi mul Türgist hea, sõbralikud ning abivalmis inimesed, soe kliima ja hea toit, mida muud võiks tahta? Ma tean mida Sten, mu klassikaaslane sealt otsis....mehi! Alatasa katsusid teised ta pead.

Kui te nüüd midagi detailsemalt teada tahate saada siis minge lugege kellegi versiooni minu loost kus on rohkemat kirjutatud! Ja olgu see viimane kord kui ma oma lugu algusest peale rääkima pean! ... Mitte et te mind kuulaks, ainult tahate, et ma teile oma lugu ikka ja jälle jutustan... Carpe Diem.