Evelyni reisimuljed

Kolmapäev, 3. oktoober 

Hommikul kell 5.45 ärgates polnud ma just eriti ärevil selle reisi suhtes. Sees näris tunne nagu oleksin midagi olulist ära unustanud, aga ei osanud sellele mingit seletust anda. Kadi Peedo ja Priit Karjase abil saime kenasti lennujaama. 

 Tallinna lennujaamas pidime natuke kohvreid ümber pakkima, sest käispagas oli lubatud 8 kg-st veidi üle. Meie taga ootasid vaid üksikud inimesed, aga juba leidus inimene, kes väikese viivituse tõttu lärmi tõstis. Nagu hiljem selgus tuli meil selle sama kannatamatu mehega samas järjekorras koos seista pea 7 tundi. Tallinn-Riia lennul jäi lennuk Riia kohal tiirutama ja ei kavatsenudki maanduma hakata. Vahepeal nägime teletorni kahtlaselt lähedal ja madalal, siis tegi lennuk täistuuridel kõrgusesse tõusmise ja natukese aja pärast teatas kapten, et suundume hoopis Kaunasesse. Miks me Riias maanduda ei saanud, ütles kapten alles Kaunases olles – Riia lennujaam suleti tiheda udu tõttu. Kapten ja stjuuardessid jagasid reisijatele väga vähe infot, aga millalgi teatati, et plaan on siiski tagasi Riiga lennata nii pea kui sealne olukord lubab. Stjuardessid kinnitasid, et väljuvad lennud samuti hilinevad ning me peaksime jõudma Riia-Istanbul lennule. Kell oli 12 saamas, kui küsisin üle, et kas meie 11.20 väljuma pidanud lennuk ikka ootab meid ära ja stjuuardess vastas, et me jõuame sellele. Ometi saabus Piretile sõnum, et meie lennuk väljus juba 11.50. Riia lennujaamas suundusime edasilendude informatsioonileti juurde. Jäime seisma järjekorda, meie ees umbes 20 inimest, meie järel paarsada. Pärast tunnist ootamist märkasime, et järjekord pole absoluutselt edasi liikunud. Püüdsin erinevatelt lennujaama töötajatelt infot saada, aga ikka sain vastuseks, et tuleb varuda kannatust ja rahulikult oodata. Järjest enam leidus inimesi, kes üritasid järjekorda vahele trügida. Tasapisi hakkas tekkima kaos ja möödakõndivad turvamehed laiutasid selle peale vaid käsi. Lõpuks saime infotelefoninumbri ja sinna helistades öeldi, et peame ööbima Riias ning hommikul kell 6 saame Müncheni kaudu Istanbuli poole sõita. Millalgi pressis  meie ette India-Pakistani välimusega naine, käes 8 passi ja väitis, et on seisnud algusest peale meie ees. Võtsin selle oma südameasjaks, et nemad meist enne asju korda ei saa. Endalegi üllatusena leidsin end Riia lennujaamas turvameestele kisamas, et nad viivitamatult ettetrüginud inimesed järjekorra lõppu saadaks. Kui minul veri omajagu vemmeldas sellise infopuuduse ja korralageduse pärast, siis Sten, Kenet ja Kaarel leidsid endale tegevust ja õnneks pidasid sellele passimisele hästi vastu. Ootasime kella 12.30-st 18.30-ni, et saada paberid ööbimiseks ja takso ning toiduvautšerid. Infost kinnitati, et saame lennufirma kulul ka õhtusööki. Hiljem hotellis laiutati käsi, et kes küll sellist vale juttu meile rääkis. Siis hakkas pihta segadus kohvritega. Paluti oodata 15 minutit, ootasime 2 tundi ja kohvreid ikka kätte ei saanud. Meile kinnitati, et võime kohvrid jätta lennujaama ja nad toimetatakse Müncheni lennule ning kätte saame nad Istanbulis. Kui lennujaama töötaja seda kinnitab ja ütleb, et kohvrid on ülesleitud ja vastavalt uue lennu jaoks markeeritud, siis miks peaks selles kahtlema. Suundusime hotelli. Bussijuht oli erinevalt teistest lennujaama töötajatest väga abivalmis ja sõbralik. Spontaanselt ütlesin talle: “Aitäh, te olete ainuke normaalne inimene, keda me täna kohanud oleme.” Üritasin Istanbul-Kayseri lennule uusi pileteid saada ja uurida, kas Pegasus Airlines võimaldab meil mõne teise lennu vabu kohti kasutada, et ei peaks 100% uusi pileteid ostma. Pärast mitmeid telefonikõnesid saabus üks eitav vastus teise järel. Hotell oli ilus, aga kummalisel kombel tuli kraanist täiesti pruuni vett. Olime seks ajaks teejoomise lõpetanud kui seda märkasime. Vastuvõtulauas öeldi selle peale, et kuulevad sellest esimest korda, et küllap on mingeid kaevatöid vahepeal tehtud. Käisime mõned sammud hotellist poes ja sõime üheskoos kartulisalatit, grillkana õhtusöögiks. 

Neljapäev, 4. Oktoober 

Hommikul tõusime kell 4, et kell 4.45 lennujaama poole sõita. Meile anti kaasa paberkotis hommikusöök, mille me enne turvakontrolli minemist lennujaamas ära sõime. Lennujaamas küsisin kõigepealt Air Baltic esindusest kohvrite kohta. Neiu tegi kõne ja kinnitas, et kohvritega on kõik korras. Samuti ütles ta, et Münchenisse jõudes ei tohiks olla probleeme kell 8.35 hommikul väljuva lennu peale jõudmisega. Küsisin üle ka enne pardale minekut. Taas öeldi, et muretsemiseks pole põhjust, arvuti näitab, et kohvrid on teel lennukisse. Küsisin, kas see on ikka reaalne, et nii suures lennujaamas nagu München me jõuame 8.35 väljuma pidanud Istanbuli lennule ja mulle öeldi, et jõuame. Lufthansa lennul oli kohe paremat õhkkonda tunda – stjuaardessid ja kapten suhtlesid inimestega ja olid täpsed. Meile anti taas süüa ja kohvi. Poistele tekitas natuke elevust Lõuna-Saksamaa mägede nägemine. Münchenis tormasime Lufthansa esinduse juurde. Seal imestas Lufthansa töötaja, et kuidas meile 8.35 väljuvale lennule piletid anti, sest sellele lennule me kindasti ei jõua. Samuti teatas ta, et peame Münchenis kindlasti pagasi kätte saama, aga pärast telefonikõne ütles, et meie pagasist pole mingit jälge. Siis hakkas mul juhe kokku jooksma. Silme eest käis läbi variant A oma raha eest sõita tagasi Eestisse ja unustada Türki jõudmine või variant B osta oma raha eest järgmised 2 lendu, et sihtpunkti jõuda või variant C jõuda küll kohale, aga veeta 4 päeva ilma vahetusriiete, hügieenitarvete ja külalistele mõeldud kingitusi üle andmata. Mul tulid pisarad silma. Nii tüdinud olin, et inimesed kelle töö on selliseid asju teada, olid Riias osutunud nii ebakompetentseteks. Siis hakkas Lufthansa töötaja justkui meie muret tõsisemalt võtma ja tegi veel telefonikõnesid. Saksa keelest aru saades, kuulsin, et meie kohvrid leiti üles. Ta pani meid järgmisele lennule, 11.20 väljuvale ja kinnitas, et kohvrid viiakse sellele lennule. Läksin Turkish Airlines kontorisse ja küsisin Istanbul-Kayseri/Nevsehir lendude kohta. Selgus, et kõige odavam on €1200 kokku. Eelmine õhtu Riias seda sama lendu vaadates oli hinnaks €434. See oli järgmine hoop, mis justkui silme eest mustaks tegi, et kas tõesti olid need piletid ööga nii palju kallimaks läinud. Läksin internetipunkti ja leidsin, et üks lend oli siiski saadaval veel oluliselt odavama hinnaga. Sisestades kõikide reisijate nimed ja sünnikuupäevad, ning täites pangarekvisiidid, jõudsin broneeringuga täiesti lõppu ja siis näitas ekraan “Try Again.” Broneeringukinnitust ei tulnud, aga summa oli pangaarvelt ära broneeritud. Jooksin tagasi Turkish Airlines kontorisse ja seal öeldi, et pole tõesti mingit broneeringut. Õnneks oli raha “kinni” vaid natuke aega. Kuna pidime peatselt lennuki peale minema, delegeerisin piletite ostmise oma tuttavale. Ja nii me Istanbuli poole lendasime teadmata kas meil ikka õnnestub edasi lennata. 

Õpetajate tuju käis üles ja alla. Kuna lennukis olles polnud muretsemisest kasu, lõi seal meie huumorimeel välja ja me naersime erinevate asjade peale. Meile pakuti lõunasööki – spinatiga pasta. Ka poistel oli tuju hea. Lend kulges üle Rumeenia, Sloveenia, Bulgaaria. Mõnda aega sõitsime Doonauga paralleelselt. Lennukist avanev vaade Istanbulile tekitas elevust – polnud kahtlust, et tegemist on 20-miljonilise elanikkonnaga. Algselt nägime suurte kortermajadega asulaid keset tühermaad, siis muutus asustus ühe tihedamaks. Istanbuli ümbritsetus Marmara mere, Kuldsarve lahe, Bosporuse ja Musta merega hakkas silma ka lennukist. Maandusime Atatürki lennujaamas. Atatürk tähendab "kõigi türkaste isa" ja nii kutsuti nende presidenti Mustafa Kemalit, kes imetles eurooplaste elu-olu ja kultuuri ning tema kaugelenägelikud ideed visandasid kaasaegse, ilmaliku Türgi riigi. Osmanite kirjapruuk asendati tema valitsemisajal ladina tähtedega. Temale pühendatud hooneid ja tänavaid nägime kõikjal. Passikontrollist läbimine läks kiiresti, kohvrid saabusid kiiresti, mida aga ei olnud, olid meie kaks kohvrit. Läksin kadunud pagasi kohta avaldust tegema ja minult küsiti kohe, et kas tuleme Riiast. Nad imestasid, et mis segadus seal Riias küll oli. Meile anti kaks komplekti “hädaabi tarvetega”. Turkish Airlines’i lend Nevsehiri kulges kenasti. Lennukis pakuti taas toitu: võileiba ja kahte meze´t ning müslišokolaadi. 

 Jõudsime Nevsehiri kell 7 õhtul. Oli sadanud, õhk oli niiske ja soe. Väljas oli pilkaselt pime. Ümberringi laiusid paljad mäed. Õhus oli tunda mingi sambla või taime lõhna. Lennujaam oli väga väike. Meile olid vastu tulnud Gazi, türgi õpilased ja üks hispaania õpilane. Tasapisi hakkas ununema sinnajõudmise vaevad ja kuigi oli kahju, et olime kaotanud ühe päeva ega näinud nende koolimaja, tervituskontserti ega veetnud pärastlõunat punases orus, olin kindel, et palju toredat saame ikkagi näha ja kogeda. Tee lennujaamast hotelli oli alla poole tunni sõitmist. Hotell – Seitse Venda – asus Nevsehiri keskel. Poisid kohtusid õpetajatega ja õpilastega, kes neid järgnevatel päeval majutasid. Hotelliga võis väga rahule jääda, kuigi tuba kolmele oli üsna pisike, oli kvaliteedi-hinna suhe väga hea. Seadsime end valmis õhtusöögiks. Kuna meil kohvreid polnud, siis ei kulunud meil kaua aega, läksime nii nagu olime saabunud. 

 Neljapäeva õhtusöök oli Topluzan Hun’i nimelises restoranis mäe otsas kus avanes ilus vaade tuledes majadele. Kõigepealt meze söömine, suupistetega sai: vürtsikas tomatimögin, maitsestatud jogurt, juustuga seened ja erineva maitse ja konsistentsiga juustud. Proovisin kohe ayrani jooki – külm hapupiim soolaga. Pearoaks oli kebab (Adana kebap) ja šašlõk riisiga. Magustoiduks valisin riisipudingu (Firinda sütlac). Õhtunaelaks kujunes see, kui Özlem hakkas kohvipaksuga ennustama. Pidin mõtlema ühe soovi peale. Sel ajal keeras ta kohvitassi alustassi peale ja lasi ära jahtuda. Sõrmus tuli peale panna. Eks see tõlgendamise asi ole, aga minu jaoks oli tema jutul iva sees. 

Reede, 5. oktoober 

Hotelli hommikusöögilauas oli valikut omajagu, aga mitmed maitsed olid võõrad ja edaspidi piirdusin värkse kurgi, tomati ja juustusaiaga. Imestama pani, et neile meeldib süüa friikartuleid riisiga ja friikaid süüakse ka hommikusöögiks. Esimese türgi tee tegin liiga kange. Vaatasin kuidas türklased seda doseerisid ja siis maitses hoopis paremini. Teed juuakse väikesest klaasvaasist. Pärast söömist viidi meid bussiga linnast välja. Aknast avanes tüüpiline stepimaastik, pruun ja suvekuumusest kõrbenud, taamal mäed, puid ja põõsaid nägi üksikuid. Sõitsime mööda ka Göre vanast asustusest. 

Kuna tegemist on olulise põllumajanduspiirkonnaga, hakkasid silma kartuli- ja kõrvitsapõllud. Omajagu oli näha viinamarjaistandusi. Põõsad olid toestamata ja väikesed. Ilm läks iga tunniga aina soojemaks. Silma hakkas ka kõrge bensiini hind – €1.80 liitri eest. Võrreldes Istanbuliga oli linnadevaheline liiklus hõre ja rahulik. Meie bussijuht vajutas aga raske jalaga gaasile. Kõigepealt külastasime St Theodore Vana-Kreeka kirikut. Liikuvad sambad selle ees hoiatasid vanasti inimesi maavärinate eest. See oli esimene turistilõks – meie umber olid turumüüjad oma kaubaga. Aga lõumaaaturgudele omane agresiivsus puudus täielikult. Päike paistis mõnusalt, seega polnud problem maa-alusesse Derinkuyu linna pääsemist õues oodata. 

Tegmist oli umbes 20 000 inimesele kaitseks ja koduks olnud 8-korruseline allmaalinnaga, kus pealmistel korrustel asusid tallid, veinipress ja suur võlv. Seinte vahele pressitud rasked veskikivid avanesid vaid seest väljapoole ning kaitsesid vaenlaste sissetungi eest. Kogu kompleks on 60 meetrit sügav. Nägime “kooli” ja söögiruumi pika kivist lauaga. Ka kirikud ja ristimispaigad olid olemas. Vahepeal pidi käikudes liikumiseks täiesti kükakil käima. Kapadookias on 36 sellist maa-alust linna. Need võimaldasid hetiitidel kristlust praktiseerida ning hiljem end 6. ja 7. sajandil araablaste eest kaitsta. 

 Edasi sõitsime vulkaanijärve vaatama. Tegime seal esimese ühispildi. Ahhetama ajas sõit Ihlara orgu. Osaliselt mägedesse kaevatud elamutes elatakse sees ka nüüd. Linnake meenutas oma vanade hallist majadega mõnd Kreeka küla. Tee kulges järsult üles ja alla, bussijuht kiirusega tagasi ei hoidnud. Kohale jõudes jagati meile õunu – selliseid suuri ja punaseid mida Eestis kalli raha eest impordituna müüakse. Jalutasime orgu. Ihlara org on 150 meetrit sügav, mida sajandeid Melendizi jõgi uuristanud. 

Seal nägime esimest koopakirikut, milles pruunikate värvidega kujutatud 12 prohveti kujud. Tundus nagu selliseid suurepäraseid ajaloomälestisi on sealkandis alles hiljuti väärtustama hakatud – palju oli näha nimede kraapimist ja turistide järgi eriti ei valvatud. Pole ime, et mõned on sellist vabadust aastate jooksul kuritarvitanud. Umbes 3 kilomeetrit mööda orgu jalutades jõudsime jõekohvikuteni. Nägime üht türgi naist gözleme taolist asja valmistamas – õhuke lavaši-leib juustuga. See oli maitsev, aga kitsejuust oli siiski liiga tugeva maitsega. Lõunasööki sõime kebabi kohas. Meil oli valida 5 toidu vahel, mina valisin loomulikult kala. See oli üsna maitsev, aga eriti meeldisid mulle sealne meze. Eriti hea oli salat granaatõunasiirupiga. Magustoiduks sõime melonit. Magusad lõhnad meelitasid ligi herilasi ja Gazi saigi huule peale nõelata. Pärast sööki istusime jõe peal ja jõime türgi teed. Ajasime projektijuttu. Kokkulepped ei tulnud kergelt, aga ühtteist sai siiski otsustatud. 

Siis sõitsime Nevsehiri Kursunlu mošeesse. Istusime kõik vaibal ja kohalik imaam jutustas meile islamist. Ma oleks soovinud rohkem infot saada. Mulle meeldis kuidas ta hääl kõlas. Saamata aru sõnadest, on nende jutluses midagi lummavat. Saime teada, et palvetama kutsutakse 5 korda päevas, esimene tol päeval oli kell 5.10 ja viimane kord 19.44. Mulle tuli üllatusena, et seda teeb inimene reaalselt, mitte ei tule kutse lindilt. Üksnes keiserlikel mošeedel on kaks või enam minaretti. Koraanis on 600 lehekülge, üliinimesed suudavad päevas pähe õppida 100. Imaam lubas meil katmata peadega olla, aga türgi poised pidid enne mošeesse sisenemist palve ütlema. Tüdrukud katsid pea dressipluusiga. Nevsehiri kesklinn meenutas mulle Sitsiilia linna Cataniat. Lilli ja rohelust oli kesklinnas vähe, palju oli poode, eriti jäi meie teele riietepoode, mehed enamasti neis õmblemas. 

Järgnevalt viidi meid Avanosi linna õhtusöögile, Kavi restorani. See asus Türgi pikima jõe Punase jõe ääres. Restoran oli taas väga õdusa atmosfääriga. Kuna Avanos on kuulus oma keraamika poolest, oli ka restoranis näha palju savipotte ja nõusid. Istusime jõe ääres terrassil, õhk muutus järjest jahedamaks. Päevane +28 kraadi oli asendumas + 15-ga. Taas algas õhtusöök saia ja suupistetega. Seekord oli sai meil müüdava gruusia leiva moodi. Jõin taas ayrani. Nagu kõikide söögikordade puhul, sõime ka seal jogurtisuppi – yogurt corbasi. Pearoog oli põnev. See oli küpsetatud vaasikujulises savinõus, mille kaaneks oli taigen. Sees oli guljašši meenutav loomalihapada paprikatega. Põlenud sai löödi koos kaelaga pealt ära ja hautis valati taldrikusse. See roog oli minu lemmik sel reisil. Magustoiduks pakuti kuivatatud viigimarju, aprikoosi mee-seesamikastmega. 

Pärast õhtusööki suundusime pöörlevaid dervišše vaatama. Meile näidati türgi ajalugu ja kultuuri puudutavat filmi. See oli väga huvitavalt tehtud, ilusa muusikaga harmoonias. Filmivaatamine toimus katuseta sisehoovis, nahkhiired tiirlemas me peade kohal. Tasapisi hakkas jahe ja oli väga meeldiv jõuda lõpuks soojadesse siseruumidesse. Alguses tuli saali neli muusikut. Nad kummardasid igasse suunda. Olid surmtõsised. See tekitas taas sellise mošees olemise tunde, et tegemist on millegi väga pühaga, mille juurde ei käi turistide jutt, pildistamine ega near. Õnneks inimesed käitusidki lugupidavalt. Siis ilmusid 6 meest, mustad ürbid üle õlgade ja pikad villast torumütsid peas. Üks mees oli justkui nende vaimne juht, kes etteastet juhatas. See oli see koht kus oleks soovinud rohkem ingliskeelset infot. Muusika, nende hääled ja mediteeriv pöörlemine mõjusid omal moel vaimu tühjendavalt. Justkui ebaoluline oleks minema rännanud. Tekkis selline tunne, et ei mäletanud kust ma tulin ega teadnud mis homme ees. Mul tuli nii hea uni peale. 

Laupäev, 6. oktoober 

Hommikul ärkasin kell 5. Kuulasin kutset palvele ja mõtlesin oma varahommikusi mõtteid. Nevsehiris pidavat olema 80 mošeed. Kujutasin ette kuidas tänavatel on nii vara hommikul liikumas vaid mošeedesse minejad. Meie hommik algas vara nagunii. Kell 7 kogunesime hotelli fuajeesse, et üheskoos Göreme rahvusparki sõita. Algamas oli kuumaõhupalliga sõit. Esimene vaade kümnetele õhupallidele rahvuspargi kohal oli nagu türklased ütlevad “Vai-Vai”. Gazi ütles, et esimene lend oli kell 7 ja teine kell 8. Kokku olevat sel hommikul olnud 175 õhupalli. See tundus ikka uskumatu, et meile selline tegevus programmi oli lisatud. Vaatasime kuidas meie õhupall kaljude vahele maandus ja siis oligi meie kord peale minna. Ühte korvi läks umbes 15 inimest. Sõit kestis 30 minutit. Vahepeal vajus õhupall jätkuvalt ainult alla ja alla kuigi piloot lasi järjest leeki juurde. Õhupallilt avanes suurepärane vaade Kapadookia maastikule, tufist sammastele. Kapadookia muuses tähendab ilusate hobuste maad. 

Ühte piirkonda oli justkui visatud liiva, valgeid kreemjaid nõlvasid, püstjaid sambaid ja punast kivi. Maandusime põllul. Meile pakuti kokteili ja jagati kätte sertifikaadid. Edasi viidi meid tagasi hotelli hommikusöögile. Ka õpilased sõid meiega koos. Edasine päev möödus samas Göreme rahvuspargis, mille kohal hommikul hõljusime. Kristlased, kes end araablaste rünnakute eest neis mägedes kaitsta püüdsid, nimetasid piirkonna “Gör emi”, mis tähendab “sa ei näe seda kohta”. Müstikat jätkus tõesti igasse kanti. Kõigepealt tegime peatuse Uchisaris kõrgel mäe otsas asuva tsitadelli juures. Pilku püüdis sealne väike turg. Jalutasime mäest alla mööda väikesi tänavaid. Tundus, et seal oli palju turistidele mõeldud hotelle, kohvikuid, restorane, aga kõrghooaeg oli selleks aastaks ilmsegelt läbi. 

Meie teel jäi ette ka Cave Man Moulin Rouge´i nimeline kohvik. See oli kalju sees, seitsme korrusega “maja”. Maria Jose tegi meie seltskonnale kohvi välja. Kohvikupidaja näitas oma müügis olevaid ehteid ja rääkis, et 10 aastat tagasi pidas ta samas koopas hotelli. Jõudsime Göreme rahvuspargi südamesse. Tutvusime sealsete koobaste, kivikirikute ja ruumidega peamiselt omal käel. Lõunal hakkas müristama ja natuke sadas ka vihma. Lõunasöök oli taas kena atmosfääriga kohas. Meile pakuti juba tuttavaid suupisteid ja jogurtisuppi. Pearoaks oli loomaliha friikartulitega. Pärast lõunasööki viidi meid Turasani veinitehasesse. Järgmine peatus oli haldja korstnate juures. 

Ürgüpi lähedal oli kolm haldjakortent koos. Tegime seal palju fotosid. Lähedal asus ka väike turg suveniirimüüjatega. Seal kogesime kui raske on Türgis teeületamine, sest vöötrada ei tunnistata. Ürgüpi peetakse Türgi viinamarjakasvanduse keskuseks ning paar nädalat tagasi toimus seal iga-aastane Kapadookia viinamarjalõikuspidu. 

 Järgmine peatus oli kaamelikujulise kivi juures Derventis. Jalutasime kaljude vahel ja nautisime imelisi vaateid. Sõit viis meid edasi Pasa Paglari. Sealsed sambad olid kõige kõrgemad. Pärast Göremega tutvumist viidi meid Avanos keraamikakotta. Meile näidati kuidas valmib savinõu. Poes oli müügil palju ilusat keraamikat. Nägin ka sarnaseid kanne ja pokaale, mis Gazi mulle kingituseks tõi. Sten ja Gazi said omal käel valmistamist proovida. Meie vaatasime ja jõime väga head õunateed (Elma Cay). Kõrvalt poest ostsime granaatõunu. 8 paiku viidi meid õhtusöögile – Turkish night koos tantsude ja muusikaga. Meesõpetajad istusid eraldi kõrgemal ja naised madalam. Keegi türgi õpetajatest naljatas, et tegemist oli haaremiga. Osa õpetajaid proovis rakit, aniisiviina. Toiduks suupisted leivaga, lambaliha riisiga ja puuviljad. Tantsud tipnesid kõhutantsu ja pulmarituaali etendamisega. Tundus, et Muhsimi käsi oli siin mängus, et mind pruudi osa täitma valiti. Lõpus tantsisime ainult Comeniuse grupiga kaasaegse türgi muusika saatel. Hotelli jõudsime ühe paiku öösel. Oli väga meeldiv kuulda Muhsimi kõne selelst kui oluliseks ta Comeniuse projektis osalemist peab. Seal oldud lühikese aja jooksul jäi nende kollektiivist väga positiivne mulje, et tegemist on väga töökate, lõbusate ja ühtehoidvate õpetajatega. 

Pühapäev, 7. oktoober 

Hommikul kella kaheksaks oli hotelli meid saatma tulnud omajagu türgi õpetajaid. Tore oli kohtuda Gazi abikaasaga. Eranditult kõik türgi inimesed kellega kokku puutusime olid äärmiselt toredad, lihtsad ja siirad. Nende väärtushinnangud tunduvad olevat paigas. Nende oma riigi ja kultuuri rõhutamine ja oluliseks pidamine ei mõju ülemäära patriootlikuna, vaid põhjendatuna. Neil on põhjust oma riigi ja rahva üle uhkust tunda. Üllatas ka majanduslik pool. Kesk-Türgi piirkonnalt eeldasin suuremat konservatiivsust ja vähem mugava elu elemente, kuid ka seal oli näha viimase kümnendi suurt ehitusbuumi. Kogesime euroopalikku suhtlemist ja asjaajamist. Tänavapilt oli vähem klantsitud, mis teebki selliste kohtade avastamise põnevamaks. Loomulikult hakkas silma ka prügi teede ääres ja justkui suvaliselt tekitatud prügimäed looduses, teisi mittearvestav suitsetamine ja liikluskultuur, kus on liigset kiirustamist, suunatuld ei näidata ja tundub, et kehtib tugevama õigus. Aga jällegi, reisimisel poleks mõtet, kui kõik paigad oleks nagu vitsaga löödud. Erinevuste märkamine, nii heas kui halvas aitab meil endil paremaid suundi valida oma riigis. Teel lennujaama nägime piirkonna kõrgeimat mäge – Erciyese mäge oma lumise tipuga. Teekond lennujaama läbi Kayseri oli ilus, teed olid laiad, nende ääres pargid ja palju lilli. Linn oli alles unine ja liiklus hõre. Kuigi Kayseri on piirkonna suurim linn, oli lennujaam sealgi väike. Lende väljus umbes iga kahe tunni järel. Lennujaama saamiseks pidime kohe turvakontrolli läbima ning hiljem teistkorda veel. 

Pegasus Airlines’i lend läks igati mugavalt. Tunnike lendamist ja maandusimegi Istanbulis Sabinha Gockeni lennujaamas. Informatsioonist öeldi, et hoopis parem on minna taksoga, sest meie hotell jäi kesklinna ja lennujaama vahepeale, aga meil ei õnnestunud leida ega tellida kuuele inimesele taksot. Eraldi taksodega minnes oleks see liiga kulukaks läinud. Sõit kesklinna konditsiooneritud bussis läks kiiresti. Sõitsime üle Bosporuse silla, mis viib teadagi Aasia poolelt Euroopa poolele. Sild pühitseti sisse 1973. aastal Türgi Vabariigi asutamise 50. aastapäeval. Sild on 1074m pikk ja maailmas pikkuselt üheksas rippsild. Teel lennujaamast kesklinna sõitsid autod justkui 130-ga, ridade vahetamine käis kaootiliselt. Palju oli uusi maju, ehitusbuum viimase 10 aastaga tundus olevat meeletu. Turismiinfopunktis olnud mees rääkis küll hästi inglise keelt, aga ei osanud konkreetselt vastata kuidas on parim viis hotelli sõitmiseks ühistranspordiga. Samuti laiutas ta õlgu kui küsisin pagasi hoiuruumi kohta. Ta soovitas otsida üles üks pood, mis ehk on nõus meie kohvreid hoiule võtma. Hotelli sõitmine tundus olevat mittemõistlik arvestades Bosporuse sillal olevat liiklusummikut ja üldist ajakulu edasi-tagasi liikumiseks. Lõpuks küsisin ühe restorani ees mehe käest, kas ta on kuulnud sellest poest, mis kohvreid hoiule võtab. Ta ütles, et võib ise meie kohvrid restorani taharuumi panna. Küsisin palju ta selle eest tahab. Ta vastas: „Mitte midagi“. See tundus väga kahtlane jutt. Ometi jäime veel rääkima ja kui ta sai teada, et oleme Eestist, hõikas rõõmust, et ta girlfriend on Eestist. Küsisin, et mis ta nimi on, ta vastas: „Inga.“ Siis hakkas natuke rohkem usaldust tekkima. Nii suundusimegi kõndides Taksimilt Galata silla poole. Et jõuda Sinise mošee juurde öeldi, et peame kõndima 5 kilomeetrit. 

Tänav oli paksult rahvast täis. Palju nägime märulipolitseid, kilpidega politseinikke ja politseibusse. Õhkkond oli siiski rahulik. Hiljem nägime väikest rahulikku meeleavaldust. Mille vastu protestiti, jäi arusaamatuks. Tänaval oli palju kastanimüüjaid, kõrbenud lõhn saatis meid kuni Galata sillani, mil see asendus toore kalaga, sest sillal oli kümneid, kui mitte sadu kalastajaid. Kuldsarve lahel oli palju lõbusõidulaevu. Palju nägime ka türgi jäätise (Sahlepi dondurma) müüjaid. Jäätise teeb venivaks metsikute orhideede mugulad. Kahjuks jäi meil see proovimata. Samuti müüdi palju pirukaid (börek) ja ümmargusi seesamisaiu (simi). Lõpuks jõudsime enda arvates Sinisesse mošeesse, aga tuli välja, et see oli hoopis Süleymaniye Camii, mille ehitas Osmani impeeriumi suurimaid arhitekte Sinan 1550-1557 Süleyman I jaoks. Suur hoone sisaldab medreseid (teoloogiakoole), hamami (saun), haiglat ja karavanseraid (võõrastemaja). Süleyman ja ta naine Roxelana on maetud siseõuel asuvatesse hauakambritesse. Roxelana usutakse, et oli vene päritolu. 

Tagasiteel kõndisime läbi suure turu (Kapali Carsi), seda küll üsna ääreosast, ning jõudsime tagasi Uue mošee juurde (Yeni Cami Meydani). Ehitamist alustati 1597 ja lõpetati 1663. Kui kuuekesi kusagil bazaaril uudistama jäime, tuli muidu ostjateta koha juurde järjest inimesi juurde. Eriti populaarseks osutus sviitreid müünud koht. Kella kaheksaks õhtul jõudsime tagasi Meat and Fish restorani Taksimil. Meie kohvrid olid alles ja me otsustasime õhtusööki seal süüa. Meile osutati suurepärast teenindust. Ja sarnaselt turuga kulus vaid natuke aega kui restorani hakkas rahvast tulema. Olime oma lõbusa olekuga seal heaks reklaamiks. Metroojaamas piletiautomaat streikis ja piletite ostmine võttis omajagu aega. Üllatuslikult viis metroosse üksainus väike lift. Ka metroo ise oli suhteliselt vaikne arvestades kui suure linnaga tegu. Edasi pidime liikuma bussiga. Bussipeatuses leidis inimesi, kes meil õige bussi peale minna aitasid. Üllatus oli suur kui bussijuht ütles, et meie piletitega saab sõita vaid 3 inimest, kuigi olime ostnud kuuele. Pärast omajagu sekeldamist ja vormiriietuses inimese saabumist, lubati meil sõitu siiski jätkata. 

Nägime ka tuledes Istanbuli, eriti ilus oli Bosporuse sild siniste tuledega. Hotell oli kena nagu üldiselt Holiday Inn´i hotellidelt seda oodata võib.







Esmaspäev, 8. oktoober 
Kell 9 helistasin naabertuppa, poiste tuppa, ja rääkisin eesti keeles, et helistan vastuvõtulauast ja palusin poistel valmis olla hommikusöögiks. Steni võttis see sõnatuks. Poisid imestasid, et kas tõesti osatakse nii hästi eesti keelt ühes Türgi hotellis. Pärast hommikusööki suundusime Kapitol-nimelist kaubanduskeskust otsima, et seal bussi peale saada. Bussipileteid tundus võimatu osta, samas ei müü neid ka bussijuhid. Viimases hädas pakkusin 25 liiri ühele naisele, et ta oma kiipkaardiga 6 reisijat bussi laseks. Taas oli sekeldust omajagu, aga inimesed olid abivalmid ja nii me kesklinna sõitsimegi. Sealt edasi juba lennujaamabussiga Atatürk lennujaama. Tagasilend kulges viperusteta. Jõudsime õigeks ajaks Tallinnasse ja meid tervitas vihmane ja jahe ilm.