Diana fotod

 Meie õppereis algas neljapäeval, kell 8 kooli eest. Sõitsime Alam-Pedja looduskaitsealale, kus kõndisime läbi Selli-Sillaotsa matkaraja. See asub Tartumaal. Seal alguses räägiti meile sellest looduskaitsealast ja siis asusime teele. Tee oli umbes 2 kilomeetrit pikk. Vahepeal mängisime ka. Kõige rohkem meeldis mulle seal töölehtede tegemine ja pildistamine, sest seal oli õudsalt ilus maastik. Sealt edasi suundusime Äksi Jääaja keskusse. Seal räägiti meile palju huvitavaid asju. Saime ka vaba aega, et ise seal Jääaja keskuses ringi käia. Mulle meeldis see õppereis väga, sest ma sain seat palju uusi asju teada.

Diana, 6. klass

Steni reisimuljed

Reis algas 3. oktoobri hommikul kell 6 Kehtna bussijaamast. Reisile läksin koos õpetaja Lea, õpetaja Evelyni ja õpetaja Piretiga, Kaareli ja Kenetiga. Hommikul bussijaama minnes  olin nii väsinud, et seisin vaevu püsti. Bussijaamas kontrollisime passe ja istusime autodesse. Autos jäin magama. Tallinna lennujaama jõudes oli juba elavam tunne. Läksime kohe check-in'i, sealt läksime turvakontrollist läbi ja suundusime värava juurde. Käisime Keneti ja Kaareliga ringi ja kui oli aeg lennukile minna, olin väga elevil, sest ma lendasin esimest korda. Lendasime pea 1 tund ja olime valmis maanduma, kuid siis tuli välja, et Riias oli udu ja pidime lendama Kaunasesse ja seal maanduma. Olime pea 40 minutit Kaunase lennujaamas lennukis, siis lendasime tagasi Riiga. Riias tulime lennukist maha ning siis ootasid õpetajad 6 -7 tundi järjekorras ja alles siis saime infot, mis edasi saab. Saime infoputkast 18 lehte, kus olid kirjas meie nimed ja et lennufirma katab kulud. Suundusime kohvreid võtma ja sealt algas kõige suurem jama. Kohvrid olid kaduma läinud. Kui lõpuks  lennujaamast välja saime ning jõudsime hotelli, olin täiega läbi. Käisime poes ja ostsime süüa, sest õhtusööki seal ei saanud. Pärast sööki olime natuke veel üleval ning läksime magama.

Hommikul oli raske üles ärgata, eriti arvestades et kellaaeg on kuskil nelja ja viie vahel. Hädavaevu ärkasime üless ja läksime alla, võtsime toidupakid ning suundusime lennujaama. Lennujaamas sõime, registreerusime lennule ja läksime jälle turvakontrolli. Selle reisi lõpuks olin ma turvakontrollidest täiesti tüdinenud. Teema juurde tagasi. Riiast suundusime me Münchenisse. Seal oli jälle probleeme. Me suundusime infoletti ja saime teada, et kui me lähme lennule, siis kohvreid me enam tagasi ei saa ja tuli välja, et meie kohvrid leiti ka alles Münchenis üless. Kõik olid õnnelikud. Istusime lennujaamas ja käisime ringi ning kui oli aeg lennukile minna siis olin ma rõõmus, sest ootamine on minu jaoks piin. Kes mind teavad need saavad aru miks. Lendasime Istanbuli ja sealt kohe järgmise lennu peale. Nevsehir'i jõudes olin ma ütlemata rõõmus ja kui nägin, et meile olid türklased vastu tulnud, oli rõõm veel suurem.

Lennujaamast suundusime õhtusöögile, kus sain põhimõtteliselt 20 minutiga nende sõbraks. Rääkisime juttu , tegime nalja ja olime lahedad. Kenet ja Kaarel istusid laua teises otsas, nii et ma suhtlesin ainult türklastega. Raske oli suhelda, aga hakkama sai. Pärast õhtusööki läksime peredesse, kus me ööbisime paar päeva. Peres tehti mulle tutvustus korterist ja näidati, kus miski asub. Rääkisime juttu ja küsisime küsimusi. Tegin ennast korda ja läksin magama. Hommikul vara ärgates olin ma väga väsinud ikkagi, mis sest et magasin üle 8 tunni. Saatsime perelapse bussi peale, mis viis ta lasteaeda ja hakkasime sööma ja rääkima. Sõime ära, tegin ennast korda ja me läksime hotelli juurde, kus läksime bussiga maa-alustesse käikudesse . Maa-alustes käikudes oli lahe. Seal on 7 korrust, aga meid lubati ainult 3 korrusele. Seal oli palju ruume: nt palveruumid, magamisruumid, kirikud, söögitegemisruumid jne. Ühesõnaga palju ruume. Seal käikudes sain sõpradeks hispaanlastega, kellega suhtlen ikka veel. Hispaanlastega oli hea rääkida, nad said inglise keelest aru ning nad olid  naljakad ka. Käikudest suundusime orgu. Seal käisime ringi ära ning suundusime sööma. Orus oli päris lahe alguses, aga pärast oli juba väga igav. Ma olin nagu neid kõiki juba näinud. Lõpus oli hea tunne., et lõppu jõudsime. Orus proovisin mingit imeliku pannkoogi taolist asja kitsejuustuga. See oli päris hea. Orust suundusime arvatavasti linna raha vahetama . Ei,ei enne oli mošee kirik. Seal tutvusime nende usuga ja kuulasime tarka juttu ning tegime pilte. Siis läksime raha vahetama. Edasi läksime savikotta, kus mees näitas meile ja rääkis, kuidas tehakse vaasi. See oli huvitav. Ta ütles siis, et kas keegi tahab proovida ka ja mina tõusin püsti ja läksin proovima. Terve aja Kaarel ja Kenet vingusid, et sa ei oska, ei oska, aga ise ei julgenud proovimagi minna. Päris lahe uus kogemus oli. Siis vaatsime savikojas ringi ja läksime õhtust sööma. Õhtusöögile punase jõe äärde. Seal oli väga äge. 

Pärast õhtusööki läksime peredesse. Õpetajad läksid pidutsema kui nii võib öelda, aga õpilased olid peredes. Mina oma peres olin koos pereisaga. Me viisime nende lapse ära sõprade juurde ning läksime koju. Sõime õhtust ja hakkasime google translatori abil suhtlema. Huvitav oli ja siis läksime ta kontorisse ning ma mängisin turvameest seal. Vaatasin kaameraid ja olin tähtis. Pärast läksime tuppa tagasi ning ma läksin magama.

Järgmine hommik ärkasime kell 7, sest läksime kuuma õhupalliga lendama. Isegi varem ärkasime. Hommikust ei võinud süüa, muidu hakkab paha. Mul hakkas niikuinii paha seal. Kuumaõhupalliga sõit oli väga lahe ja huvitav, täiesti uus kogemus.   Pärast kuumaõhupalli jätsime hotellis hüvasti. Minu jaoks oli hüvasti jätt väga hull. Paari päevaga said hispaanlased ja türklased mulle heaks sõbraks. Kallistasime ja kätlesime ning läksime lennujaama Kayseri. Kayserist lendasime lennukiga Istanbuli ja Istanbulis hakkas seiklemine. Bussidega oli jama ja kohvrihoiuga, aga kõpuks leidsime restoranipidaja, kes hoidis meie kohvreid. Algul olime umbusklikud, aga siis andsime kohvrid tema kätte ja võtsime tähtsad asjad välja. Läksime Istanbuli uurima. Kõndisime tublisti ja tagasi restorani jõudes sõime seal ja rääkisime juttu. See oli väga lahe, mulle väga väga meeldis Istanbulis. Sõime ära ja läksime metrooga kuhugi ja sealt veel bussiga hotelli juurde. Hotelli jõudes olin väga õnnelik. Tegime ennast korda ja läksime magama. Täpsemalt ma kirjutama ei hakka. 

Järgmisel hommikul sõime kõhud väga täis ja läksime lennujaama. Sealt läksime rahulikult lennukile ning lendasime Riiga. Riiga jõudes olin ütlemata rõõmus, et jõuan koju, kuigi see reis oli väga lahe. Riiast lendasime Tallinna ja Tallinnas olid meil 2 autot vastas. Istusime autodesse ja põrutasime Kehtna poole. Kuskil enne 10 olime Kehtnas ja koju jõudes tegin end kohe korda ja läksin magama ära. 

Reis oli väga lahe ja üldse lendasin ma esimest korda. Nägin kohe kõige hullema reisi ära. Mitu mitu lendu, kohvri jama ja veel palju muudki. Kokkuvõttes meeldis mulle see reis, sest nägin uusi asju ja õppisin uusi asju. Lahe ja õpetlik reis oli.

18. oktoobri õppepäevast

26 õpilast said osa Keskonnaameti ja Comeniuse projekti abil rahastatud õppepäevast.

Õpilaste muljed  

Gladis Prits: "Neljapäeval, 18.oktoobril, sõitsime Kehtna Põhikooli eest kell 8.00 ekskursioonile. Sihtkohtadeks olid Alam-Pedja looduskaitsealal asuv Selli-Sillaotsa matkarada ning Äksis asuv Jääaja keskus. Esimesena suundusimegi Alam-Pedja looduskaitsealale, kus alustuseks rääkis giid veidi looduskaitsealast ning siis asusimegi Laeva soos asuvale Selli-Sillaotsa matkarajale. Matkal rääkis meile giid rabast, seal kasvavatest taimedest jm. Täitsime ka paaripeale töölehte. Matkal saime süüa palju erinevaid marju – jõhvikaid, pohlasid, sinikaid ja mustikaid, mis kõik olid väga maitsvad. Rabas oli ka ääretult mõnus, puhas õhk, mis hingamisteedele hästi mõjus. Matkaraja lõpupoole ootas meid ka vaatetorn, kust nägi ilusat vaadet Laeva soole. Ilmaga vedas meil samuti, sest päike paistis ja vihma ei sadanud kordagi. Pärast matkaraja läbimist sõime veidi ning liikusime bussiga edasi Äksi. Teel Äksi Jääaja keskusesse nägime ka vooresid, mis on mandriliustiku poolt tekitatud. Kui Äksi jõudsime, algas meil Jääaja keskuses giidiga ekskursioon. Kui giid oli kõigil kolmel korrusel hoonet tutvustanud ning rääkinud jääajast, saime ka ise veidi vaba aega, et keskuses ringi vaadata. Kõige enam jäid mulle sealt meelde topised, mis nägid üsna ehtsad välja. Keskuses jätkus mitmesugust tegevust ning eelkõige lugemist. Hiljem hakkasime Kehtna poole tagasi sõitma. Minu arust oli täitsa tore päev."

Matk Alam-Pedja rahvuspargis

Alam-Pedjal matkamas - slideshow maker

Fotod: õp Evelyn

Auhinnad

Veeteemaliste legendide kirjutamine (pikemad lood):
* Johannes Solman
* Katarin Leppik
* Liisbet Karjane
* Karol Tammaru
* Evita Lohu
* Hans-Martty Gold
* Egert Tutt
* Kaarel Eerik Sarapuu
* Tauri Lusti
* Sten Leinasaar

Veetmaliste legendide kirjutamine (lühikesed lood)
* Mark Makarov
* Gladis Prits
* Liisbet Karjane
* Johannes Solman

Veetamliste legendide illustreerimine (7.-9.klass)
Võitjad väljaselgitamisel

Veeteemaliste legendide illustreerimine (2.klass)
* Dominik Ian Morozov
* Adeele Zubov
* Enely Kangrumägi
* Markus Habo
* Iris Kaljura
* Karolina Schults

Õpetajad
* õp Eva Pedaja
* õp Meeli Jänes
* õp Edda Rei
* õp Airi Metsaäär

Steni reisifotod

Steni Türgi - picture slideshow

Kaarel Eeriku reisimuljed Türgis käigust

See vana teema? ... Ma arvasin, et kui ma nii arvukalt seda lugu jutustand olen, ei pärita selle kohta enam ... Ju ma siis eksisin. Aga mis seal ikka, eks ma räägin siis uuesti enda loo.

See kõik juhtus ammu ammu, kui ma Tallinast läbi Läti Türki Comeniuse projektiga läksin ... Või õigemini... ma arvasin, et lähen. Näed, mida ma ei teadnud, oli, et Lätis juhtus meil olema udu ja seetõttu kollanokast piloot ei saanud maanduda. Maandusime hoopis Leedus, üsna kaugel sealt, kuhu pidime maanduma, või mis? Aga see selleks, lõpuks me jõudsime ikkagi tagasi Lätti ja saime Riia lennujaamas maandutud ent häda ei hüüa tulles, me olime oma järgnevast lennust maha jäänud. Mis me edasi tegime, on ikka ja jälle küsitud ning mu vastus on alati sama olnud, me ootasime. 7 tundi ja veidike pealegi olime selles lennujaamas. 6 nendest pidid osad meist püsti seisma! Igastahes, mingil moel me lõpetasime oma päeva hotellis, mis meie eest kinni maksti aga nagu öeldakse, et tasuta lõunaid ei ole, ei saanud me ka seal süüa, pidime ise ostma. Peale selle ebamugavuse, oli ka meie kraanist tulev vesi helepruun, mis meile üldse ei sobinud. Voodid see eest olid üsna mugavad ja magada seal sai. Hommikul me saime kaasa ka veidi hommikueinet ja olimegi teel tagasi sinna paganama lennujaama, mis meile eelnevast päevast hästi meelde oli jäänud. Sõime oma kõhud seal lennujaamas täis ja jätsime selle kohaga hüvasti ning olime teel Saksamaale, Münchenisse. Jooksime seal veidi ringi ning olime ootamas oma järgmist lendu. Pagas kusjuures, mis meil Lätis ära kadus, olevat leitud Saksamaal, nii et tujud olid natuke paremad kui varem. Lennuk lahkus lennujaamast ja olimegi teel Istanbuli, mis oli ikka nii palav, nagu Eesti rekordkraadidega suvepäevad! Peaks vist ära mainima, et tol päeval olin ma tumedalt riides, pikad teksad jalas ja kinnised jalad pealekauba, nii et mõnus see olemine seal just ei olnud. Seal oli must, haises ja mõnest kohast ka veidi niiske. Aga aitab siis minu hügieenist ja lähme tagasi Istanbuli juurde. Istanbulis olime me väga vähe, tund.-tund pool, rohkemat seal vist ei läinud, kui me juba järgmises lennukis istusime. See lennuk oli suunatud Nevşehiri. Maandudes Nevşehiris ootas ees meid midagi imepäraselt väikest võrreldes eelnevatest. Ei, mis iganes sul pähe selle kirjeldusega tuli, ei olnud muud õiget vastust, kui lennujaam.                       See oli lihtsalt nii väike võrreldes eelnevatega. Seal meid juba oodati ja läks umbes 30 minutit, kui me juba istusime bussis ja teel hotelli olime. Võiks vahel mainida, et esijalgu mu arvamus Türgist sel hetkel väga hea ei olnud, kuid ei olnud ka väga halb. Hotellis jutte pealt kuulates kõlas üks sõna mu kõrvus väga meeldiva kajana: „restoran“. Kõik ju teavad, et restoran = toidulaud = toit. Lõpuks oli midagi tulemas, mida ma ka Eestis väga menukalt harrastan, söömine! Oli vist neljapäev, ja mind üldse ei huvitand mida nad Kehtna koolis süüa pakkusid, mina sain aga suppi ja praadi mõlemat süüa. Sellist asja meil koolis ei tehta! Toidud olid head, välja arvatud see supp mis oli natuke kibeda maitsega ja muidugi ... Mu vihavaenlane, mingit sorti paprikas või pipar, mille kohta mulle tahtmatult väljakutse esitati ja mida ma ikka kena suutäie korraga sõin. Pool tundi mu suu põles vahetpidamata! Pärast poolt tundi hakkas see alles veidi taanduma ning veel pool tundi, et ta täielikult kaoks. Jätsin selle paprika või pipra näo ikka korralikult meelde, või noh, kuju ja värvuse pigem. See selleks, praeks anti meile seal šašlõkki ja kebabi, mõlemad maitsesid hästi. Magustoiduks saime kas riisipudingut, mingit koogi taolist asja või mingit teist asja, mis mulle meeles ei ole, ega ei tule ka. Mina valisin riisipudingu, nagu õige mees ikka. Söögid söödud, joogid joodud ja jutud räägitud, läksime oma majutavate õpetajatega kaasa nende koju ja tutvusime oma peredega. Iga pere juures ööbis ka üks õpilane, kuid enda ja teiste andmetel, olid nad väga vaiksed ega saand väga aru inglise keelest. Minu pere aga sai väga hästi inglise keelest aru ning me rääkisime seal umbes kaks tundi kuni ma magama ära läksin.

Oioi, ma tegin taandrea, mis küll selle põhjustas, võid küsida. Aga vastan sulle ikka, et pole sinu asi! Aga noh... Millest ma siin räägin, ma ju ei kirjuta oma lugu, ma jutustan! Või kas ikka jutustan?

Tagasi teema juurde, järgneval hommikul me läksime hotelli ette tagasi, korjasime õpetajad ja teised õpilased bussi ja läksime maaalust linna vaatama. Kokku neid korrseid seal maa all oli 7, meid aga lubati 3. Korrusele, mis paiknes üle 50 meetri sügavusel! Mina kui see kena, seksikas, tark, sportlik ja pikk Eesti poiss, mahtusin vaevalt sinna ära, pidin kogu aeg selg küürus ringi kõndima. Kui me lõpuks sealt välja pääsesime ja ma oma attraktiivset keha ning jalgu sirutada sain, läksime me kuskile mujale, kuhu? Tekib küsimus aga vot seda mina enam ei mäleta, kuula teistelt nende versiooni minu loost ja ehk tuleb selle küsimuse vastus päevavalgele! Ei noh, seal mingis kohas käidud läksime me jälle mu lemmik tegevust tegema, sööma! Ma arvan... No mingil ajal me läksime sööma! Seal anti minu teada jällegi suppi ja praadi ning magustoiduks olid seekord kuivatatud ploomid ja viigimarjad. Ei noh, nalja sai, vist. Tagasi koju jõudes, rääkisime me reisimuljetest ja mina muidugi olin vait, sest juba selle päeva õhtuks oli mul pea tühi ega ei mäletand midagi. Näksisime natuke ja läksime magama ära. Järgneval päeval ärkasime vara ja ei saanudki hommikust süüa, mida eelneval päeval sai, aga noh, kuumaõhupalli sõit oli seda väärt. Pärast saime ikkagi süüa! Pärast õhupallisõitu käisime ühes linnas mille nime ei mäleta, aga oli üsna äge seal järskude kallakute peal kõndida. Õhtu poole rääkisin päeva muljetest ja muidugi sõime komme, pähkleid viinamarju etc etc. Kui ma nüüd õigesti mäletan, mida ma arvatavasti ei ole teinud pikemat aega, läksime me pühapäeval mingis kanjonis terve päeva ringi ja õhtu poole läksime õhtustama kõik omaenda perede juurde. Mina läksin Mustafa, mu majutaja, vanemate juurde koos temaga ning sõime seal, toit maitses hästi ning jutud mis me rääkisime tõid kohale hea meeleolu. Pärast ta vanemate juures käimist, läksime tagasi Mustafa korterisse, sõime pähkleid, tõmbasime vesipiipu, tegime vesipiipu ja rääkisime maast ja ilmast. Pere kus ma ööbisin meeldis mulle väga, jutuajamised olid huvitavad ja ka nalja sai. Nii kahju kui mul ka oli, jäi see õhtu seal peres mul viimaseks ja juba järgmine hommik me läksime lennukiga tagasi Istanbuli kus me vedasime kohvreid edasi-tagasi kuni leidsime kuhu neid hoiule anda ning käisime ülejäänud päeva vaatamisväärsuseid vaatamas ja üldiselt ringi kolamas. Ööbisime seal Holiday Inn’is ja selle juures meeldis mulle kõige rohkem see voodi kus ma magasin ning hommikusöök, mida ma endale ohtralt sisse pugisin. Pärast söömist sõitsime bussidega tagasi lennujaama, istusime lennukile ja sõidsime kodu poole, mis läks rohkem plaanipäraselt kui sinna minek. Üldine arvamus kokkuvõtteks jäi mul Türgist hea, sõbralikud ning abivalmis inimesed, soe kliima ja hea toit, mida muud võiks tahta? Ma tean mida Sten, mu klassikaaslane sealt otsis....mehi! Alatasa katsusid teised ta pead.

Kui te nüüd midagi detailsemalt teada tahate saada siis minge lugege kellegi versiooni minu loost kus on rohkemat kirjutatud! Ja olgu see viimane kord kui ma oma lugu algusest peale rääkima pean! ... Mitte et te mind kuulaks, ainult tahate, et ma teile oma lugu ikka ja jälle jutustan... Carpe Diem.

Väljasõit loodusesse

 

Väljasõit kooli eest kell 8.00, tagasi umbe 18.00. Riietuda soojalt ja ilmale vastavalt, vettpidavad jalatsid. Matkame koos giidiga Selli-Sillaotsa matkarajal. Kaasa toitu ja juua. Õpilasele maksab väljasõit €3 (Jääaja keskuse pilet). Bussisõit ja muu kulud tasutakse Comeniuse projekti ja Keskkonnaameti rahadega. 

Osalemissoovist teatada õp Meelile või Evelynile.

Evelyni reisimuljed

Kolmapäev, 3. oktoober 

Hommikul kell 5.45 ärgates polnud ma just eriti ärevil selle reisi suhtes. Sees näris tunne nagu oleksin midagi olulist ära unustanud, aga ei osanud sellele mingit seletust anda. Kadi Peedo ja Priit Karjase abil saime kenasti lennujaama. 

 Tallinna lennujaamas pidime natuke kohvreid ümber pakkima, sest käispagas oli lubatud 8 kg-st veidi üle. Meie taga ootasid vaid üksikud inimesed, aga juba leidus inimene, kes väikese viivituse tõttu lärmi tõstis. Nagu hiljem selgus tuli meil selle sama kannatamatu mehega samas järjekorras koos seista pea 7 tundi. Tallinn-Riia lennul jäi lennuk Riia kohal tiirutama ja ei kavatsenudki maanduma hakata. Vahepeal nägime teletorni kahtlaselt lähedal ja madalal, siis tegi lennuk täistuuridel kõrgusesse tõusmise ja natukese aja pärast teatas kapten, et suundume hoopis Kaunasesse. Miks me Riias maanduda ei saanud, ütles kapten alles Kaunases olles – Riia lennujaam suleti tiheda udu tõttu. Kapten ja stjuuardessid jagasid reisijatele väga vähe infot, aga millalgi teatati, et plaan on siiski tagasi Riiga lennata nii pea kui sealne olukord lubab. Stjuardessid kinnitasid, et väljuvad lennud samuti hilinevad ning me peaksime jõudma Riia-Istanbul lennule. Kell oli 12 saamas, kui küsisin üle, et kas meie 11.20 väljuma pidanud lennuk ikka ootab meid ära ja stjuuardess vastas, et me jõuame sellele. Ometi saabus Piretile sõnum, et meie lennuk väljus juba 11.50. Riia lennujaamas suundusime edasilendude informatsioonileti juurde. Jäime seisma järjekorda, meie ees umbes 20 inimest, meie järel paarsada. Pärast tunnist ootamist märkasime, et järjekord pole absoluutselt edasi liikunud. Püüdsin erinevatelt lennujaama töötajatelt infot saada, aga ikka sain vastuseks, et tuleb varuda kannatust ja rahulikult oodata. Järjest enam leidus inimesi, kes üritasid järjekorda vahele trügida. Tasapisi hakkas tekkima kaos ja möödakõndivad turvamehed laiutasid selle peale vaid käsi. Lõpuks saime infotelefoninumbri ja sinna helistades öeldi, et peame ööbima Riias ning hommikul kell 6 saame Müncheni kaudu Istanbuli poole sõita. Millalgi pressis  meie ette India-Pakistani välimusega naine, käes 8 passi ja väitis, et on seisnud algusest peale meie ees. Võtsin selle oma südameasjaks, et nemad meist enne asju korda ei saa. Endalegi üllatusena leidsin end Riia lennujaamas turvameestele kisamas, et nad viivitamatult ettetrüginud inimesed järjekorra lõppu saadaks. Kui minul veri omajagu vemmeldas sellise infopuuduse ja korralageduse pärast, siis Sten, Kenet ja Kaarel leidsid endale tegevust ja õnneks pidasid sellele passimisele hästi vastu. Ootasime kella 12.30-st 18.30-ni, et saada paberid ööbimiseks ja takso ning toiduvautšerid. Infost kinnitati, et saame lennufirma kulul ka õhtusööki. Hiljem hotellis laiutati käsi, et kes küll sellist vale juttu meile rääkis. Siis hakkas pihta segadus kohvritega. Paluti oodata 15 minutit, ootasime 2 tundi ja kohvreid ikka kätte ei saanud. Meile kinnitati, et võime kohvrid jätta lennujaama ja nad toimetatakse Müncheni lennule ning kätte saame nad Istanbulis. Kui lennujaama töötaja seda kinnitab ja ütleb, et kohvrid on ülesleitud ja vastavalt uue lennu jaoks markeeritud, siis miks peaks selles kahtlema. Suundusime hotelli. Bussijuht oli erinevalt teistest lennujaama töötajatest väga abivalmis ja sõbralik. Spontaanselt ütlesin talle: “Aitäh, te olete ainuke normaalne inimene, keda me täna kohanud oleme.” Üritasin Istanbul-Kayseri lennule uusi pileteid saada ja uurida, kas Pegasus Airlines võimaldab meil mõne teise lennu vabu kohti kasutada, et ei peaks 100% uusi pileteid ostma. Pärast mitmeid telefonikõnesid saabus üks eitav vastus teise järel. Hotell oli ilus, aga kummalisel kombel tuli kraanist täiesti pruuni vett. Olime seks ajaks teejoomise lõpetanud kui seda märkasime. Vastuvõtulauas öeldi selle peale, et kuulevad sellest esimest korda, et küllap on mingeid kaevatöid vahepeal tehtud. Käisime mõned sammud hotellist poes ja sõime üheskoos kartulisalatit, grillkana õhtusöögiks. 

Neljapäev, 4. Oktoober 

Hommikul tõusime kell 4, et kell 4.45 lennujaama poole sõita. Meile anti kaasa paberkotis hommikusöök, mille me enne turvakontrolli minemist lennujaamas ära sõime. Lennujaamas küsisin kõigepealt Air Baltic esindusest kohvrite kohta. Neiu tegi kõne ja kinnitas, et kohvritega on kõik korras. Samuti ütles ta, et Münchenisse jõudes ei tohiks olla probleeme kell 8.35 hommikul väljuva lennu peale jõudmisega. Küsisin üle ka enne pardale minekut. Taas öeldi, et muretsemiseks pole põhjust, arvuti näitab, et kohvrid on teel lennukisse. Küsisin, kas see on ikka reaalne, et nii suures lennujaamas nagu München me jõuame 8.35 väljuma pidanud Istanbuli lennule ja mulle öeldi, et jõuame. Lufthansa lennul oli kohe paremat õhkkonda tunda – stjuaardessid ja kapten suhtlesid inimestega ja olid täpsed. Meile anti taas süüa ja kohvi. Poistele tekitas natuke elevust Lõuna-Saksamaa mägede nägemine. Münchenis tormasime Lufthansa esinduse juurde. Seal imestas Lufthansa töötaja, et kuidas meile 8.35 väljuvale lennule piletid anti, sest sellele lennule me kindasti ei jõua. Samuti teatas ta, et peame Münchenis kindlasti pagasi kätte saama, aga pärast telefonikõne ütles, et meie pagasist pole mingit jälge. Siis hakkas mul juhe kokku jooksma. Silme eest käis läbi variant A oma raha eest sõita tagasi Eestisse ja unustada Türki jõudmine või variant B osta oma raha eest järgmised 2 lendu, et sihtpunkti jõuda või variant C jõuda küll kohale, aga veeta 4 päeva ilma vahetusriiete, hügieenitarvete ja külalistele mõeldud kingitusi üle andmata. Mul tulid pisarad silma. Nii tüdinud olin, et inimesed kelle töö on selliseid asju teada, olid Riias osutunud nii ebakompetentseteks. Siis hakkas Lufthansa töötaja justkui meie muret tõsisemalt võtma ja tegi veel telefonikõnesid. Saksa keelest aru saades, kuulsin, et meie kohvrid leiti üles. Ta pani meid järgmisele lennule, 11.20 väljuvale ja kinnitas, et kohvrid viiakse sellele lennule. Läksin Turkish Airlines kontorisse ja küsisin Istanbul-Kayseri/Nevsehir lendude kohta. Selgus, et kõige odavam on €1200 kokku. Eelmine õhtu Riias seda sama lendu vaadates oli hinnaks €434. See oli järgmine hoop, mis justkui silme eest mustaks tegi, et kas tõesti olid need piletid ööga nii palju kallimaks läinud. Läksin internetipunkti ja leidsin, et üks lend oli siiski saadaval veel oluliselt odavama hinnaga. Sisestades kõikide reisijate nimed ja sünnikuupäevad, ning täites pangarekvisiidid, jõudsin broneeringuga täiesti lõppu ja siis näitas ekraan “Try Again.” Broneeringukinnitust ei tulnud, aga summa oli pangaarvelt ära broneeritud. Jooksin tagasi Turkish Airlines kontorisse ja seal öeldi, et pole tõesti mingit broneeringut. Õnneks oli raha “kinni” vaid natuke aega. Kuna pidime peatselt lennuki peale minema, delegeerisin piletite ostmise oma tuttavale. Ja nii me Istanbuli poole lendasime teadmata kas meil ikka õnnestub edasi lennata. 

Õpetajate tuju käis üles ja alla. Kuna lennukis olles polnud muretsemisest kasu, lõi seal meie huumorimeel välja ja me naersime erinevate asjade peale. Meile pakuti lõunasööki – spinatiga pasta. Ka poistel oli tuju hea. Lend kulges üle Rumeenia, Sloveenia, Bulgaaria. Mõnda aega sõitsime Doonauga paralleelselt. Lennukist avanev vaade Istanbulile tekitas elevust – polnud kahtlust, et tegemist on 20-miljonilise elanikkonnaga. Algselt nägime suurte kortermajadega asulaid keset tühermaad, siis muutus asustus ühe tihedamaks. Istanbuli ümbritsetus Marmara mere, Kuldsarve lahe, Bosporuse ja Musta merega hakkas silma ka lennukist. Maandusime Atatürki lennujaamas. Atatürk tähendab "kõigi türkaste isa" ja nii kutsuti nende presidenti Mustafa Kemalit, kes imetles eurooplaste elu-olu ja kultuuri ning tema kaugelenägelikud ideed visandasid kaasaegse, ilmaliku Türgi riigi. Osmanite kirjapruuk asendati tema valitsemisajal ladina tähtedega. Temale pühendatud hooneid ja tänavaid nägime kõikjal. Passikontrollist läbimine läks kiiresti, kohvrid saabusid kiiresti, mida aga ei olnud, olid meie kaks kohvrit. Läksin kadunud pagasi kohta avaldust tegema ja minult küsiti kohe, et kas tuleme Riiast. Nad imestasid, et mis segadus seal Riias küll oli. Meile anti kaks komplekti “hädaabi tarvetega”. Turkish Airlines’i lend Nevsehiri kulges kenasti. Lennukis pakuti taas toitu: võileiba ja kahte meze´t ning müslišokolaadi. 

 Jõudsime Nevsehiri kell 7 õhtul. Oli sadanud, õhk oli niiske ja soe. Väljas oli pilkaselt pime. Ümberringi laiusid paljad mäed. Õhus oli tunda mingi sambla või taime lõhna. Lennujaam oli väga väike. Meile olid vastu tulnud Gazi, türgi õpilased ja üks hispaania õpilane. Tasapisi hakkas ununema sinnajõudmise vaevad ja kuigi oli kahju, et olime kaotanud ühe päeva ega näinud nende koolimaja, tervituskontserti ega veetnud pärastlõunat punases orus, olin kindel, et palju toredat saame ikkagi näha ja kogeda. Tee lennujaamast hotelli oli alla poole tunni sõitmist. Hotell – Seitse Venda – asus Nevsehiri keskel. Poisid kohtusid õpetajatega ja õpilastega, kes neid järgnevatel päeval majutasid. Hotelliga võis väga rahule jääda, kuigi tuba kolmele oli üsna pisike, oli kvaliteedi-hinna suhe väga hea. Seadsime end valmis õhtusöögiks. Kuna meil kohvreid polnud, siis ei kulunud meil kaua aega, läksime nii nagu olime saabunud. 

 Neljapäeva õhtusöök oli Topluzan Hun’i nimelises restoranis mäe otsas kus avanes ilus vaade tuledes majadele. Kõigepealt meze söömine, suupistetega sai: vürtsikas tomatimögin, maitsestatud jogurt, juustuga seened ja erineva maitse ja konsistentsiga juustud. Proovisin kohe ayrani jooki – külm hapupiim soolaga. Pearoaks oli kebab (Adana kebap) ja šašlõk riisiga. Magustoiduks valisin riisipudingu (Firinda sütlac). Õhtunaelaks kujunes see, kui Özlem hakkas kohvipaksuga ennustama. Pidin mõtlema ühe soovi peale. Sel ajal keeras ta kohvitassi alustassi peale ja lasi ära jahtuda. Sõrmus tuli peale panna. Eks see tõlgendamise asi ole, aga minu jaoks oli tema jutul iva sees. 

Reede, 5. oktoober 

Hotelli hommikusöögilauas oli valikut omajagu, aga mitmed maitsed olid võõrad ja edaspidi piirdusin värkse kurgi, tomati ja juustusaiaga. Imestama pani, et neile meeldib süüa friikartuleid riisiga ja friikaid süüakse ka hommikusöögiks. Esimese türgi tee tegin liiga kange. Vaatasin kuidas türklased seda doseerisid ja siis maitses hoopis paremini. Teed juuakse väikesest klaasvaasist. Pärast söömist viidi meid bussiga linnast välja. Aknast avanes tüüpiline stepimaastik, pruun ja suvekuumusest kõrbenud, taamal mäed, puid ja põõsaid nägi üksikuid. Sõitsime mööda ka Göre vanast asustusest. 

Kuna tegemist on olulise põllumajanduspiirkonnaga, hakkasid silma kartuli- ja kõrvitsapõllud. Omajagu oli näha viinamarjaistandusi. Põõsad olid toestamata ja väikesed. Ilm läks iga tunniga aina soojemaks. Silma hakkas ka kõrge bensiini hind – €1.80 liitri eest. Võrreldes Istanbuliga oli linnadevaheline liiklus hõre ja rahulik. Meie bussijuht vajutas aga raske jalaga gaasile. Kõigepealt külastasime St Theodore Vana-Kreeka kirikut. Liikuvad sambad selle ees hoiatasid vanasti inimesi maavärinate eest. See oli esimene turistilõks – meie umber olid turumüüjad oma kaubaga. Aga lõumaaaturgudele omane agresiivsus puudus täielikult. Päike paistis mõnusalt, seega polnud problem maa-alusesse Derinkuyu linna pääsemist õues oodata. 

Tegmist oli umbes 20 000 inimesele kaitseks ja koduks olnud 8-korruseline allmaalinnaga, kus pealmistel korrustel asusid tallid, veinipress ja suur võlv. Seinte vahele pressitud rasked veskikivid avanesid vaid seest väljapoole ning kaitsesid vaenlaste sissetungi eest. Kogu kompleks on 60 meetrit sügav. Nägime “kooli” ja söögiruumi pika kivist lauaga. Ka kirikud ja ristimispaigad olid olemas. Vahepeal pidi käikudes liikumiseks täiesti kükakil käima. Kapadookias on 36 sellist maa-alust linna. Need võimaldasid hetiitidel kristlust praktiseerida ning hiljem end 6. ja 7. sajandil araablaste eest kaitsta. 

 Edasi sõitsime vulkaanijärve vaatama. Tegime seal esimese ühispildi. Ahhetama ajas sõit Ihlara orgu. Osaliselt mägedesse kaevatud elamutes elatakse sees ka nüüd. Linnake meenutas oma vanade hallist majadega mõnd Kreeka küla. Tee kulges järsult üles ja alla, bussijuht kiirusega tagasi ei hoidnud. Kohale jõudes jagati meile õunu – selliseid suuri ja punaseid mida Eestis kalli raha eest impordituna müüakse. Jalutasime orgu. Ihlara org on 150 meetrit sügav, mida sajandeid Melendizi jõgi uuristanud. 

Seal nägime esimest koopakirikut, milles pruunikate värvidega kujutatud 12 prohveti kujud. Tundus nagu selliseid suurepäraseid ajaloomälestisi on sealkandis alles hiljuti väärtustama hakatud – palju oli näha nimede kraapimist ja turistide järgi eriti ei valvatud. Pole ime, et mõned on sellist vabadust aastate jooksul kuritarvitanud. Umbes 3 kilomeetrit mööda orgu jalutades jõudsime jõekohvikuteni. Nägime üht türgi naist gözleme taolist asja valmistamas – õhuke lavaši-leib juustuga. See oli maitsev, aga kitsejuust oli siiski liiga tugeva maitsega. Lõunasööki sõime kebabi kohas. Meil oli valida 5 toidu vahel, mina valisin loomulikult kala. See oli üsna maitsev, aga eriti meeldisid mulle sealne meze. Eriti hea oli salat granaatõunasiirupiga. Magustoiduks sõime melonit. Magusad lõhnad meelitasid ligi herilasi ja Gazi saigi huule peale nõelata. Pärast sööki istusime jõe peal ja jõime türgi teed. Ajasime projektijuttu. Kokkulepped ei tulnud kergelt, aga ühtteist sai siiski otsustatud. 

Siis sõitsime Nevsehiri Kursunlu mošeesse. Istusime kõik vaibal ja kohalik imaam jutustas meile islamist. Ma oleks soovinud rohkem infot saada. Mulle meeldis kuidas ta hääl kõlas. Saamata aru sõnadest, on nende jutluses midagi lummavat. Saime teada, et palvetama kutsutakse 5 korda päevas, esimene tol päeval oli kell 5.10 ja viimane kord 19.44. Mulle tuli üllatusena, et seda teeb inimene reaalselt, mitte ei tule kutse lindilt. Üksnes keiserlikel mošeedel on kaks või enam minaretti. Koraanis on 600 lehekülge, üliinimesed suudavad päevas pähe õppida 100. Imaam lubas meil katmata peadega olla, aga türgi poised pidid enne mošeesse sisenemist palve ütlema. Tüdrukud katsid pea dressipluusiga. Nevsehiri kesklinn meenutas mulle Sitsiilia linna Cataniat. Lilli ja rohelust oli kesklinnas vähe, palju oli poode, eriti jäi meie teele riietepoode, mehed enamasti neis õmblemas. 

Järgnevalt viidi meid Avanosi linna õhtusöögile, Kavi restorani. See asus Türgi pikima jõe Punase jõe ääres. Restoran oli taas väga õdusa atmosfääriga. Kuna Avanos on kuulus oma keraamika poolest, oli ka restoranis näha palju savipotte ja nõusid. Istusime jõe ääres terrassil, õhk muutus järjest jahedamaks. Päevane +28 kraadi oli asendumas + 15-ga. Taas algas õhtusöök saia ja suupistetega. Seekord oli sai meil müüdava gruusia leiva moodi. Jõin taas ayrani. Nagu kõikide söögikordade puhul, sõime ka seal jogurtisuppi – yogurt corbasi. Pearoog oli põnev. See oli küpsetatud vaasikujulises savinõus, mille kaaneks oli taigen. Sees oli guljašši meenutav loomalihapada paprikatega. Põlenud sai löödi koos kaelaga pealt ära ja hautis valati taldrikusse. See roog oli minu lemmik sel reisil. Magustoiduks pakuti kuivatatud viigimarju, aprikoosi mee-seesamikastmega. 

Pärast õhtusööki suundusime pöörlevaid dervišše vaatama. Meile näidati türgi ajalugu ja kultuuri puudutavat filmi. See oli väga huvitavalt tehtud, ilusa muusikaga harmoonias. Filmivaatamine toimus katuseta sisehoovis, nahkhiired tiirlemas me peade kohal. Tasapisi hakkas jahe ja oli väga meeldiv jõuda lõpuks soojadesse siseruumidesse. Alguses tuli saali neli muusikut. Nad kummardasid igasse suunda. Olid surmtõsised. See tekitas taas sellise mošees olemise tunde, et tegemist on millegi väga pühaga, mille juurde ei käi turistide jutt, pildistamine ega near. Õnneks inimesed käitusidki lugupidavalt. Siis ilmusid 6 meest, mustad ürbid üle õlgade ja pikad villast torumütsid peas. Üks mees oli justkui nende vaimne juht, kes etteastet juhatas. See oli see koht kus oleks soovinud rohkem ingliskeelset infot. Muusika, nende hääled ja mediteeriv pöörlemine mõjusid omal moel vaimu tühjendavalt. Justkui ebaoluline oleks minema rännanud. Tekkis selline tunne, et ei mäletanud kust ma tulin ega teadnud mis homme ees. Mul tuli nii hea uni peale. 

Laupäev, 6. oktoober 

Hommikul ärkasin kell 5. Kuulasin kutset palvele ja mõtlesin oma varahommikusi mõtteid. Nevsehiris pidavat olema 80 mošeed. Kujutasin ette kuidas tänavatel on nii vara hommikul liikumas vaid mošeedesse minejad. Meie hommik algas vara nagunii. Kell 7 kogunesime hotelli fuajeesse, et üheskoos Göreme rahvusparki sõita. Algamas oli kuumaõhupalliga sõit. Esimene vaade kümnetele õhupallidele rahvuspargi kohal oli nagu türklased ütlevad “Vai-Vai”. Gazi ütles, et esimene lend oli kell 7 ja teine kell 8. Kokku olevat sel hommikul olnud 175 õhupalli. See tundus ikka uskumatu, et meile selline tegevus programmi oli lisatud. Vaatasime kuidas meie õhupall kaljude vahele maandus ja siis oligi meie kord peale minna. Ühte korvi läks umbes 15 inimest. Sõit kestis 30 minutit. Vahepeal vajus õhupall jätkuvalt ainult alla ja alla kuigi piloot lasi järjest leeki juurde. Õhupallilt avanes suurepärane vaade Kapadookia maastikule, tufist sammastele. Kapadookia muuses tähendab ilusate hobuste maad. 

Ühte piirkonda oli justkui visatud liiva, valgeid kreemjaid nõlvasid, püstjaid sambaid ja punast kivi. Maandusime põllul. Meile pakuti kokteili ja jagati kätte sertifikaadid. Edasi viidi meid tagasi hotelli hommikusöögile. Ka õpilased sõid meiega koos. Edasine päev möödus samas Göreme rahvuspargis, mille kohal hommikul hõljusime. Kristlased, kes end araablaste rünnakute eest neis mägedes kaitsta püüdsid, nimetasid piirkonna “Gör emi”, mis tähendab “sa ei näe seda kohta”. Müstikat jätkus tõesti igasse kanti. Kõigepealt tegime peatuse Uchisaris kõrgel mäe otsas asuva tsitadelli juures. Pilku püüdis sealne väike turg. Jalutasime mäest alla mööda väikesi tänavaid. Tundus, et seal oli palju turistidele mõeldud hotelle, kohvikuid, restorane, aga kõrghooaeg oli selleks aastaks ilmsegelt läbi. 

Meie teel jäi ette ka Cave Man Moulin Rouge´i nimeline kohvik. See oli kalju sees, seitsme korrusega “maja”. Maria Jose tegi meie seltskonnale kohvi välja. Kohvikupidaja näitas oma müügis olevaid ehteid ja rääkis, et 10 aastat tagasi pidas ta samas koopas hotelli. Jõudsime Göreme rahvuspargi südamesse. Tutvusime sealsete koobaste, kivikirikute ja ruumidega peamiselt omal käel. Lõunal hakkas müristama ja natuke sadas ka vihma. Lõunasöök oli taas kena atmosfääriga kohas. Meile pakuti juba tuttavaid suupisteid ja jogurtisuppi. Pearoaks oli loomaliha friikartulitega. Pärast lõunasööki viidi meid Turasani veinitehasesse. Järgmine peatus oli haldja korstnate juures. 

Ürgüpi lähedal oli kolm haldjakortent koos. Tegime seal palju fotosid. Lähedal asus ka väike turg suveniirimüüjatega. Seal kogesime kui raske on Türgis teeületamine, sest vöötrada ei tunnistata. Ürgüpi peetakse Türgi viinamarjakasvanduse keskuseks ning paar nädalat tagasi toimus seal iga-aastane Kapadookia viinamarjalõikuspidu. 

 Järgmine peatus oli kaamelikujulise kivi juures Derventis. Jalutasime kaljude vahel ja nautisime imelisi vaateid. Sõit viis meid edasi Pasa Paglari. Sealsed sambad olid kõige kõrgemad. Pärast Göremega tutvumist viidi meid Avanos keraamikakotta. Meile näidati kuidas valmib savinõu. Poes oli müügil palju ilusat keraamikat. Nägin ka sarnaseid kanne ja pokaale, mis Gazi mulle kingituseks tõi. Sten ja Gazi said omal käel valmistamist proovida. Meie vaatasime ja jõime väga head õunateed (Elma Cay). Kõrvalt poest ostsime granaatõunu. 8 paiku viidi meid õhtusöögile – Turkish night koos tantsude ja muusikaga. Meesõpetajad istusid eraldi kõrgemal ja naised madalam. Keegi türgi õpetajatest naljatas, et tegemist oli haaremiga. Osa õpetajaid proovis rakit, aniisiviina. Toiduks suupisted leivaga, lambaliha riisiga ja puuviljad. Tantsud tipnesid kõhutantsu ja pulmarituaali etendamisega. Tundus, et Muhsimi käsi oli siin mängus, et mind pruudi osa täitma valiti. Lõpus tantsisime ainult Comeniuse grupiga kaasaegse türgi muusika saatel. Hotelli jõudsime ühe paiku öösel. Oli väga meeldiv kuulda Muhsimi kõne selelst kui oluliseks ta Comeniuse projektis osalemist peab. Seal oldud lühikese aja jooksul jäi nende kollektiivist väga positiivne mulje, et tegemist on väga töökate, lõbusate ja ühtehoidvate õpetajatega. 

Pühapäev, 7. oktoober 

Hommikul kella kaheksaks oli hotelli meid saatma tulnud omajagu türgi õpetajaid. Tore oli kohtuda Gazi abikaasaga. Eranditult kõik türgi inimesed kellega kokku puutusime olid äärmiselt toredad, lihtsad ja siirad. Nende väärtushinnangud tunduvad olevat paigas. Nende oma riigi ja kultuuri rõhutamine ja oluliseks pidamine ei mõju ülemäära patriootlikuna, vaid põhjendatuna. Neil on põhjust oma riigi ja rahva üle uhkust tunda. Üllatas ka majanduslik pool. Kesk-Türgi piirkonnalt eeldasin suuremat konservatiivsust ja vähem mugava elu elemente, kuid ka seal oli näha viimase kümnendi suurt ehitusbuumi. Kogesime euroopalikku suhtlemist ja asjaajamist. Tänavapilt oli vähem klantsitud, mis teebki selliste kohtade avastamise põnevamaks. Loomulikult hakkas silma ka prügi teede ääres ja justkui suvaliselt tekitatud prügimäed looduses, teisi mittearvestav suitsetamine ja liikluskultuur, kus on liigset kiirustamist, suunatuld ei näidata ja tundub, et kehtib tugevama õigus. Aga jällegi, reisimisel poleks mõtet, kui kõik paigad oleks nagu vitsaga löödud. Erinevuste märkamine, nii heas kui halvas aitab meil endil paremaid suundi valida oma riigis. Teel lennujaama nägime piirkonna kõrgeimat mäge – Erciyese mäge oma lumise tipuga. Teekond lennujaama läbi Kayseri oli ilus, teed olid laiad, nende ääres pargid ja palju lilli. Linn oli alles unine ja liiklus hõre. Kuigi Kayseri on piirkonna suurim linn, oli lennujaam sealgi väike. Lende väljus umbes iga kahe tunni järel. Lennujaama saamiseks pidime kohe turvakontrolli läbima ning hiljem teistkorda veel. 

Pegasus Airlines’i lend läks igati mugavalt. Tunnike lendamist ja maandusimegi Istanbulis Sabinha Gockeni lennujaamas. Informatsioonist öeldi, et hoopis parem on minna taksoga, sest meie hotell jäi kesklinna ja lennujaama vahepeale, aga meil ei õnnestunud leida ega tellida kuuele inimesele taksot. Eraldi taksodega minnes oleks see liiga kulukaks läinud. Sõit kesklinna konditsiooneritud bussis läks kiiresti. Sõitsime üle Bosporuse silla, mis viib teadagi Aasia poolelt Euroopa poolele. Sild pühitseti sisse 1973. aastal Türgi Vabariigi asutamise 50. aastapäeval. Sild on 1074m pikk ja maailmas pikkuselt üheksas rippsild. Teel lennujaamast kesklinna sõitsid autod justkui 130-ga, ridade vahetamine käis kaootiliselt. Palju oli uusi maju, ehitusbuum viimase 10 aastaga tundus olevat meeletu. Turismiinfopunktis olnud mees rääkis küll hästi inglise keelt, aga ei osanud konkreetselt vastata kuidas on parim viis hotelli sõitmiseks ühistranspordiga. Samuti laiutas ta õlgu kui küsisin pagasi hoiuruumi kohta. Ta soovitas otsida üles üks pood, mis ehk on nõus meie kohvreid hoiule võtma. Hotelli sõitmine tundus olevat mittemõistlik arvestades Bosporuse sillal olevat liiklusummikut ja üldist ajakulu edasi-tagasi liikumiseks. Lõpuks küsisin ühe restorani ees mehe käest, kas ta on kuulnud sellest poest, mis kohvreid hoiule võtab. Ta ütles, et võib ise meie kohvrid restorani taharuumi panna. Küsisin palju ta selle eest tahab. Ta vastas: „Mitte midagi“. See tundus väga kahtlane jutt. Ometi jäime veel rääkima ja kui ta sai teada, et oleme Eestist, hõikas rõõmust, et ta girlfriend on Eestist. Küsisin, et mis ta nimi on, ta vastas: „Inga.“ Siis hakkas natuke rohkem usaldust tekkima. Nii suundusimegi kõndides Taksimilt Galata silla poole. Et jõuda Sinise mošee juurde öeldi, et peame kõndima 5 kilomeetrit. 

Tänav oli paksult rahvast täis. Palju nägime märulipolitseid, kilpidega politseinikke ja politseibusse. Õhkkond oli siiski rahulik. Hiljem nägime väikest rahulikku meeleavaldust. Mille vastu protestiti, jäi arusaamatuks. Tänaval oli palju kastanimüüjaid, kõrbenud lõhn saatis meid kuni Galata sillani, mil see asendus toore kalaga, sest sillal oli kümneid, kui mitte sadu kalastajaid. Kuldsarve lahel oli palju lõbusõidulaevu. Palju nägime ka türgi jäätise (Sahlepi dondurma) müüjaid. Jäätise teeb venivaks metsikute orhideede mugulad. Kahjuks jäi meil see proovimata. Samuti müüdi palju pirukaid (börek) ja ümmargusi seesamisaiu (simi). Lõpuks jõudsime enda arvates Sinisesse mošeesse, aga tuli välja, et see oli hoopis Süleymaniye Camii, mille ehitas Osmani impeeriumi suurimaid arhitekte Sinan 1550-1557 Süleyman I jaoks. Suur hoone sisaldab medreseid (teoloogiakoole), hamami (saun), haiglat ja karavanseraid (võõrastemaja). Süleyman ja ta naine Roxelana on maetud siseõuel asuvatesse hauakambritesse. Roxelana usutakse, et oli vene päritolu. 

Tagasiteel kõndisime läbi suure turu (Kapali Carsi), seda küll üsna ääreosast, ning jõudsime tagasi Uue mošee juurde (Yeni Cami Meydani). Ehitamist alustati 1597 ja lõpetati 1663. Kui kuuekesi kusagil bazaaril uudistama jäime, tuli muidu ostjateta koha juurde järjest inimesi juurde. Eriti populaarseks osutus sviitreid müünud koht. Kella kaheksaks õhtul jõudsime tagasi Meat and Fish restorani Taksimil. Meie kohvrid olid alles ja me otsustasime õhtusööki seal süüa. Meile osutati suurepärast teenindust. Ja sarnaselt turuga kulus vaid natuke aega kui restorani hakkas rahvast tulema. Olime oma lõbusa olekuga seal heaks reklaamiks. Metroojaamas piletiautomaat streikis ja piletite ostmine võttis omajagu aega. Üllatuslikult viis metroosse üksainus väike lift. Ka metroo ise oli suhteliselt vaikne arvestades kui suure linnaga tegu. Edasi pidime liikuma bussiga. Bussipeatuses leidis inimesi, kes meil õige bussi peale minna aitasid. Üllatus oli suur kui bussijuht ütles, et meie piletitega saab sõita vaid 3 inimest, kuigi olime ostnud kuuele. Pärast omajagu sekeldamist ja vormiriietuses inimese saabumist, lubati meil sõitu siiski jätkata. 

Nägime ka tuledes Istanbuli, eriti ilus oli Bosporuse sild siniste tuledega. Hotell oli kena nagu üldiselt Holiday Inn´i hotellidelt seda oodata võib.







Esmaspäev, 8. oktoober 
Kell 9 helistasin naabertuppa, poiste tuppa, ja rääkisin eesti keeles, et helistan vastuvõtulauast ja palusin poistel valmis olla hommikusöögiks. Steni võttis see sõnatuks. Poisid imestasid, et kas tõesti osatakse nii hästi eesti keelt ühes Türgi hotellis. Pärast hommikusööki suundusime Kapitol-nimelist kaubanduskeskust otsima, et seal bussi peale saada. Bussipileteid tundus võimatu osta, samas ei müü neid ka bussijuhid. Viimases hädas pakkusin 25 liiri ühele naisele, et ta oma kiipkaardiga 6 reisijat bussi laseks. Taas oli sekeldust omajagu, aga inimesed olid abivalmid ja nii me kesklinna sõitsimegi. Sealt edasi juba lennujaamabussiga Atatürk lennujaama. Tagasilend kulges viperusteta. Jõudsime õigeks ajaks Tallinnasse ja meid tervitas vihmane ja jahe ilm.