Kuidas tekkis Kehtna tiik?

             Elas kord üks vaene talumees, kelle nimi oli Jaanus. Ta põllumaa asus üsna kuivas piirkonnas. Tollel ajal olid maamaksud päris kõrged ja ta oli võimeline vaevalt seda maksma, rääkimata ise söömisest. Jaanuse elu oli ikka vaese mehe elu ja mõisnik, kelle uhke nimi oli Paul II, ei aidanud teda üldse.

            Ühel päeval leidis Jaanus enda põllu äärest väikese lapse. Silmapiiril ei olnud kedagi näha ning Jaanusel hakkas lapsest kahju ja võttis ta enda juurde. Laps oli kui üks päikesekiir Jaanuse pimedas elus. Mehel oli nüüd, mille nimel elada ja ta kasvatas teda kui oma poega. Ta nimetas lapse Jüriks, kuid ta kutsus teda alati Karuks, sest poisi käed olid jämedad kui puutüved. Aastad möödusid ja Jüri kasvas aina pikemaks ja tugevamaks. Poisist oli Jaanusele palju kasu, sest tal oli rammu ja jaksu kui noorel karul. Päev otsa kaugelt jõest vett tassida ja põldu künda oli talle kui lapsemäng.

            Kord juhtus nii, et üks külamees, kes Jaanust hästi tundis, sattus sinnakanti ning kukkus talt pärima, kes see noormees on. Jaanus muidugi vastas, et too tema poeg on ja lasi Jüril oma rammu näidata. Külamees ehmus selle peale ja tegi nii, et sealt kiiremas korras minema sai. Järgmisel päeval oli pool Kehtna küla seal noormeest vaatamas ja ei läinud kaua, kuni poisi rammust kuulis külakeeli kuri mõisnik.

            Paul II ehk mõisnik oli juba natukese aja pärast platsis ja proovis poissi endale moosida, et ta paljud rasked tööd mõisa ümber ära teeks. Algul oli Karu nõus ja nende elu oli paremuse poole, kuid siis sundis Paul Jüri võlga võlgnikelt sisse nõudma, vargil, rüüstamas ja terroriseerimas käima.

            Tööotsad läksid julmemaks ja kurjemaks kuni Karu vastu hakkas. Ta oli nädal aega kadunud ja Jaanus hakkas juba muretsema tema pärast. Jüri aga oli kuulnud veeämbrist, millest vesi otsa ei saa. Ta tahtis rajada tiigi oma põllu lähedale, et oleks vett kohe samast võtta. Karu otsingud viisid ta lõpuks Venemaale, kust ta selle ka leidis, kuid selle eest pidi ta kolm kuud, seitse päeva ja üheksa tundi rasket ning vaevalist tööd tegema. Koju tagasi jõudis ta alles aasta pärast. Jaanusel oli Jüri tagasijõudmisest väga hea meel. Samal õhtul, kui ta tuli, korraldati talle pidu, kust võttis osa pool külarahvast.

            Järgmisel hommikul ajas Karu pidulised üles ja lubas mõisniku kukutada, kui nad aitavad tal tiiki kaevata. Külarahvas oli nõus ja kui kõigil olid oma labidad kätte saadud, võis töö alata. Terve päeva kaevasid umbes 100 inimest ja kui päike oli juba looja läinud, olid nad tiigiga valmis saanud, oli veel vaid vaja maagilisest veeämbrist vett sinna sisse valada. Jüri jättis selle ämbri hommikuni sinna voolama ja kui ta vaatama läks, oli seal juba piisavalt vett. Külarahvas oli oma osa kokkuleppest täitnud ja nüüd oli üle veel mõisnik kukutada. Karu murdis mõisal ukse maha ja peksis mõisnikku, kuni too alla andis ja ära läks. Nii tekkiski Kehtna tiik.

 

Koostas: Kaarel-Eerik Sarapuu, 7. klass

Juhendaja: õp Eva Pedaja

Trükkis: Regina Schults