Käisime Comeniuse projekti raames Hispaania reisil. Ilm oli lahkumise päeval väga tuuline, kuigi päike paistis. Väljusime 14. märtsil, kolmapäeval, kell 10 Kehtna Põhikooli eest ning sõitsime bussiga Tallinna lennujaama. Seal oodates hakkas sees keerama. Enne turvakontrolli hakkasin kartma. Minnes niiöelda kontrollikaare alt läbi, hakkas masin piiksuma. Mõtlesin, et no nii, nüüd pannakse vangi ka veel. Aga ei, lihtsalt saapad ja pükstelt vöö pidin ära võtma. Samal ajal, kui mina oma saapad tagasi jalga panin, seisid teised juba eemal ja ootasid mind. Lõpuks liikusime läbi õue lennukisse. Kohad olid kõik peaaegu kinni. Seega istusin kahe võõra keskel. Õnneks istusid kaks õpetajat minust vasakul pool reas.
Sain tunda oma elu esimest lennusõitu. Kõrvad läksid ainult veidi lukku, kuna hoolitsevad õpetajad, Katre ja Raigo, pakkusid mulle lutsukommi, et mul oleks lihtsam neelata. Lutoni lennujaama, Inglismaal, kohale jõudes tundsin ärevust. Inglismaale olen alati tahtnud minna, nüüd olin seal. Sõitsime bussiga mööda Inglismaad teise lennujaama, et sealt uuele lennule minna. Teine lend läks päris hullusti. Kõrvad valutasid tohutult ning olid põhimõtteliselt terve lennuaja lukus. Istusin Dianaga ning mõlemad põdesime: mina, et äkki kõrvakile lõhkeb ja jään kurdiks, Diana põdes, et äkki jääb pimedaks. Lõpuks Hispaaniasse jõudes oli väljas päris pime. Lennujaamast peaaegu välja jõudnud, nägime Itaallasi, kes tervitasid meid. Läksime nendega koos bussi ja sõitsime Ferroli. Kooli ees asju maha pakkides, jõudis kooli ette ka minu Hispaania vastuvõtja Eva ja tema perekond. Kuid enne seda jõudis Paloma (Gerda vastuvõtja) meie juurde ja tegi meile kõigile tervituseks mõlemale põsele põsemusi. Endal oli väga imelik, kuna pole kunagi midagi sellist teinud, nendel see aga tavaks, seega olin veidi arglikum selles osas.
Sõitsin peale tervitusi Eva perega nende juurde. Nende korteri väliskoridor oli uskumatult ilus: mõlemal pool olid modernsed peeglid, põrand ja muu oli hallikas, marmorist.
Nad elasid teisel korrusel. Tuppa jõudes nägin esimese asjana veidraid maale koridori seinte peal. Koridori lõpus, vasakul, asus Eva tuba. Koridori ukse ees olles ning ringi vaadates ei näinud kuskil nende jalanõusid, seega küsisin, kuhu võin need panna. Eva palus mul nendega edasi tulla. Läksime tema tuppa, ta vahetas jalanõud ja pakkus mullegi susse. Ütlesin, et ei taha, kuna koduski käin sokkis või paljajalu. Ta ütles, et põrandad on vahest märjad ja mustad, kuid see ei mõjutanud mind. Jäin oma otsusele kindlaks. Seejärel kutsus ta mind suurde tuppa, et õhtust süüa. Istusin arglikult diivanile ja vaatasin ümberringi: igal pool olid pildid, pildid just Eva'st, Lucia'st ja teistest pereliikmetest. Siis toodi lauale kuumad saiakesed ja limonaadi taoline jook ning klaasid. Küsisin ilusasti, et kas võib juua võtta, kuna terve päev oli väsitav, ning suu oli kuiv. Siis tulid ka Eva isa ja ema suurde tuppa. Telekast vaadati Disney Channel'it. Ekraani nurgas olevat kirja nähes, hüüdsin kohe iseenesest teadmata: "Shake It Up!". Lucia tegi suured silmad, kuna see on tema lemmiksaade ning minu ka. Vaatasime siis seda. Kui söödud, läksime Eva tuppa. Nägin tema toas igal pool medaleid, arvasin, et arvatavasti dzuudost saadud. Küsisin veel, et kas ma võin pesema minna, Eva oli nõus. Ning hiljem läksime magama.
Hommikul ärkasime kell 7. Ta käis duši all, mina samal ajal panin riidesse ja jäin voodi peale istuma. Siis sõime hommikust, milleks oli kakao ja küpsised. Kõhtu sellest loomulikult täis ei saanud, aga vähemalt hea oli. Väljusime kodunt 7:40. Sõitsime autoga kooli ette. Ringi vaadates ei näinud ühtegi eestlast, olin esimene. Ootasime siis kooli ees teisi, kuni lõpuks kõik saabusidki. Liikusime koolimajja, mis oli väga suur ning mille ees kasvasid palmid.
Eva palus mul temaga koos klassi tulla, küsisin, et miks. Ta ütles et ma saan kahest tunnist osa võtta. Esimeseks tunniks oli arvutitund. See möödus väga igavalt, ka kaks itaallast tulid meie kõrvale meiega juttu ajama. Eva rääkis itaallastega põhimõtteliselt galiitsia keelt. Tüdrukud oskasid rääkida, kuna õpivad seda keelt Itaalias, seega ise olin suht vait. Tunnis küsis veel nende õpetaja mult midagi Eesti maksude kohta, kuid ei osanud neile vastata. Vastuseks oli 2,4% või midagi sellist, mille Eva otsis välja Internetist. Teiseks tunniks osutus inglise keel, või vähemalt mina sain aru nii. Siis istusin suht klassi keskel ning kella helisedes jooksid kõik hispaanlased minu ja itaallaste ümber ning hakkasid küsima igasuguseid küsimusi. Tunnis nägin ka Yolandat, kellega olin olnud kirjavahetuses ning kellega rääkisin ka Twitteris. Ta kinkis mulle käevõru ning soovis minuga peale tundi pilti teha.
Järgmiseks hakkas tervituskontsert saalis. Algul esines mingi poiss kaarditrikkidega, järgmiseks tosin õpilast esitasid oma veeteemalist tantsu, mis oli minu arvates väga igav. Seejärel hakkas presentatsioonide esitlemine. Meie olime sel päeval ainukesed. Õnneks tuli esitlus väga ilusti minu arvates välja. Rääkisime valjult ja selgelt ning sassi läks vaid mõni pisike kord. Järgmiseid päevi ma väga selgelt ei mäleta, sest käisime väga paljudes erinevates kohtades, kuid proovin midagi meelde tuletada.
Reedel sõime lõunat, mis oli väga suur. Esiteks toodi meile ette, pikka lauda, pasta, tuunikala ja juustuga. Kui see söödud, oli mul juba kõht täis, siis saime teada, et tuleb veel üks roog, milleks oli kartul ja liha. See söödud, oli mu kõht lausa meeletult täis. Kolmandaks toodi veel magustoitu. Mõtlesin, et lõhken kohe, kuid õnneks oli magustoiduks väike tops jogurtit. Peale seda käisime Belelle jõe ääres ja juga vaatamas. Panime end gruppidesse, nii et igast riigist üks inimene, ainult Hispaaniast mitu, kuna neid oli rohkem. Mina olin koos Evaga Kõndisime mägedes, näha sain ka eukalüptipuid. Kõndisime vist sellel päeval minu arust tervelt 10 kilomeetrit ära, võib olla rohkemgi. Tee peal sain tuttavaks ühe väga toreda poisiga, kelle nimi on Sergio. Ta oli ülimalt naljakas ja tore ning ka väga aktiivne.
Järgmisel päeval käisime sõjalaevaga sõitmas, mis oli üks ainulaadne võimalus. Veel käisime ilusat Atlandi ookeani vaatamas ning ka mägedes, mille vaated olid suurepärased. Käisime veel ühes külas, kust ostsin oma esimese meene oma õele. Bussisõitudel rääkisime juttu, mõni magas. Õpetasime ka teistele eesti keelt ning nemad meile hispaania keelt. Sergio laulis isegi eesti laule, mida oli väga naljakas kuulda, sest nemad ei häälda sõnu nii, nagu peaks. Siis käisime veel Santiago's, kus nägime võimsat katedraali: Santiago de Compostela't ning käisime ka selle katustel. Siis toimus hiljem ka õhtusöök, mis oli ainult õpilastele mõeldud. Seal sain esimest korda maitsa kaheksajala jalgu, mida söödi sidruniga ning ka tortillat. Õhtusöögil sai meil väga palju nalja: tegime endist video, kus rääkisime oma muljetest ning ka Sergio lisas mõne lause eesti keeles.
Veel käisime mingis meremuuseumis või taolises kohas. Seal nägin eluskaheksajalga, -krabi, -merihobu, -meritähte ja paljusid muid huvitavaid vee-elukaid. Ühel õhtul, lubati meile ka diskot, kuid, kui kohale jõudsime, siis vaatepilt ei olnud eriti sarnane meie oodatud vaatepildile: mehed istusid nurgas, jõid õlut, suht baari moodi nägi välja, vaikne muusika käis ja mitte üks hingeline ei tantsinud. Kuigi ka seal oli lõbus, rääkides klassikaaslastega nalju ja jagades muljeid.
Viimasel päeval, pühapäeval, saime õnneks hiljem ärgata. Kooli ette jõudes nägin bussi, mis meid lennujaama pidi viima, ning mul hakkas tohutult kurb, et juba lahkuma peame. Panin enda asjad bussi ja ootasin teisi. Ka teiste emad-isad tulid kohale, kuid ainult eestlased,meie, ja prantslased pidid sel kellaajal ära minema. Ütlesime hüvasti ja nii algas bussisõit Hispaania lennujaama. Teepeal aga tuli meelde, et mul ununes telefon Eva tuppa, laua peale, laadima. Süda peksis kohutavalt, ning kui õpetajale sellest rääkisin ja ta lubas aidata, hakkas veidi kergem. Lõpuks ootasime lennujaamas paar tundi. Kõigi kohvrid olid ülekaalus, ning pidime toidu ära sööma, mõned mõttetud paberid ära viskama ja mina pidin isegi endale mõned lisariided selga panema.
Heathrow lennujaamast minnes sõitsime ka metrooga. Lõpuks olime Londonis ja alustasime kiiret kõnnakut läbi Londoni. Nägin ära Buckinghami palee, Big Ben'i, London Eye ja minu lemmiku - Chinatown'i. Sõime veel McDonalds'is eine ja jooksime edasi. Saime ka õnneks punase double-decker'iga sõita. Lootsin veel endale sealt ühe pusa osta, kuid liiga kiireks läks. Siis sõitsime taksoga Luton'i lennujaama, sealt mõistatasime, kuidas edasi sealsesse hotelli saab, ning lõpuks ööbisime seal. Minu suureks üllatuseks oli see hotell luksluslik, voodi oli tohutult suur ja pehme, saime telekat vaadata, pesemisasjad olid seal olemas, saime endale teed-kohvi teha. Päris mõnus uni tekkis ka.
Hommikul tagasi Lutoni lennujaama kõndides, läks mul kohver katki ning edasi, pidin seda käes hoidma, mitte enam ratastel järel vedama. Oleksime äärepealt lennukistki maha jäänud, kuid õnneks ikkagid jõudsime. Eestisse jõudes olid mu käed vägagi väsinud, jalad ka, kuid tuju oli hea, kuna olime viimaks tagasi kodumaal ja kuna lund oli juba nii väheks jäänud. Viimaks jõudsin koju, jagasin kingitused ära, näitasin pilte ja jutustasin perelegi oma seiklustest.
Minule meeldis see Hispaaniaskäik väga. Sain ikka korraliku elamuse ja arendasin oma inglisekeeleoskust. Jäin reisiga ülimalt rahule.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar