Meie reis algas kolmapäeval kell 4.30 hommikul, mis Johannese ema Reelika ning Liisbeti isa Priit viisid meid lennujaama. Registreerisime end lennule, andsime ära pagasi ning peagi võis lend Münchenisse alata jättes lumise Eestimaa seljataha ning lootes, et soe kevadine õhk meid lõunapool vastu võtab. Hommik oli küll udune, aga meie lend väljus plaanikohaselt.
Münchenis suundusime kohe metroojaama ning sõitsime poole tunniga kesklinna Marienplatzi. Meid tervitas soe kevadine ilm. Tänavad olid alles suhteliselt inimtühjad, poed avasid tasapisi uksi. Kuna Frauenkirche vaatetorn oli renoveerimiseks suletud, ronisime Neue Rathausi juures oleva torni otsa ning nautisime vaateid Münchenile ja lumistele Alpidele.
Münchenist lendasime edasi Pariisi Charles de Gaulle'i lennujaama. Lennujaamahoone mõjus kuidagi kummaliselt - see oli suur, aga justkui mahajäetud või sulgemisele määratud. Seinad olid paljad ja kõik oli hall, vastandatuna tavapärasele reklaame ja poode täis lennujaamale. Meenutas mulle Rapla Maavalitsusehoonet. Saades kohvri kätte märkasin, et käepide oli puruks, aga õnneks aitas Larsen mul seda edasisel teekonnal vedada. Meile oli vastu tulnud väike buss. Panin imeks, et turistidega tegelev bussijuht ei osanud sõnagi inglise keelt. Meie sõit lennujaamast Grand-Quevilly'i linna kulges mööda kiirteid. Sõitsime Montmartre linnjaost üsna lähedalt mööda. Liiklus muutus tipptunni tõttu aina aeglasemaks. Palju oli tunneleid. Mõtted läksid Printsess Diana peale. Kiirteede äärne oli trööstitu ja hall, palju oli prügi, onnikesi ja varakevadiselt trööstituna mõjuvaid aiamaid. Vaid mõned peenrad nartsissidega ja igihaljad puud lisasid hallile variatsioone. 150-kilomeetrisele sõidule kulus pea 3 tundi. Hotelli juures olid tuttavad näod meil vastas. Meie hotell Classe Premier asus kohe maantee ääres ja oli koolist umbes 20-minuti jalutamise kaugusel. Hotellituba oli väga väike, aga arvestades soodsat hinda, oli kõik vajalik olemas. Dushiruum oli sama väike kui parvlaeva kajutis. Pärast enda sisseseadmist läksime oma grupiga õhtusöögikohta otsima. Erinevaid restorane oli omajagu, aga otsustasime lähedal asuva hiinaka kasuks. Sõime vürtsikat kana, karamelliseeritud sealina, Choi Mein mereandidega nuudleid ja karri riisi, joogiks roheline jasmiini tee. Selle õhtusöögiga jäid kõik väga rahule ja soovisid ka järgmistel õhtutel hiina toitu. Ka hinnad olid soodsad.
Hommikusöögiks pakuti magusaid asju, seepärast sõin mina vaid prantsuse saia võiga. Croissante ei saanud. Kohv oli väga hea. Neljapäeval kella 8 ajal kõndisime College Claude Bernard kooli. Meie tee viis mööda ilusat lapiliste tüvedega alleed. Tänava äärde jäid korras aedadega eramajad, hiljem ka korrusmajad. Kõik oli puhas ja korras. Mul jäi mulje, et prantslased punase tulega üle tee ei lähe, isegi siis kui tõesti ühtegi autot ei tule. Ja kuna prantslastel ei tundu olevat kombeks jalakäijaid üle tee lubada, oli fooriga ülekäiguradasid ja üsna kõrvalistel tänavatel. Võta sa kinni kumb on autojuhi seisukohalt siis tüütum - peatuda võõtraja ees või peatuda punase foori ees, kui üthegi jalakäijat polegi.
College Claude Bernardis õpib 450 õpilast, 10-14 aastased. Koolimaja oli heas seisukorras ja kuigi me ei näinud palju klassiruume, jäi mulje et ka tehnilised võimalused on koolis head. Ekskursioonil saime teada, et kool algab kell 9.00, lõunapaus kestab tund ja 20 minutit ning kool lõpeb 5.30 paiku õhtul, vahel ka varem. Üldiselt tegelevad lapsed hobidega vaid nädalavahetusel. Koolimaja oli väga vaikne, nii tundide kui ka vahetundide ajal, kuigi kunstiklassi sisenedes saime aimu, et ka neil on õpilasi, keda tuleb korrale kutsuda. Õpilased jagati gruppidesse kus nad said natuke hispaania keelt õppida, flamenco tantsu näha, rütmipillidega muusikat teha ja multifilmi valmistada. Prantslased olid maketi juba enne valmis teinud. Filmi sisuks oli veeringlus. Õpilased said ise veetilku või lumehelbeid liigutades vett ringlema panna. Ühe sekundi tegemiseks pildistati 12 fotot. Prantslased olid väga hea tehnika hankinud ja kõik sujus toredasti. Vahepeal said õpilased ka kaamera ees enda tutvustamist proovida. Ka mind aeti kaamera ette ja see oli huvitav kogemus. Mõtlesin enne 4 asja, mida ma kindlasti projekti kohta öelda tahan ja kui kaamera juba käis, siis oli mul meeles vaid 1. Loodan, et seda videot väga kusagil ei näidata. Lõunat sõime kooli sööklas. Hautatud loomaliha gratin dauphinois'iga (kreemjad kartulid) oli väga maitsev. Salatid, millest ma Kehtna koolis puudust tunnen, olid seal mitmes valikus võtta ja väga maitsvad.
Õhtul oli meil 2-3 tundi vaba aega ning otsustasime omadega hotelli juurest edasi kõndida, et mõnda toidupoodi leida ning ümbruskonnaga tutvuda Kõndisime päris pika maa ja jõudsime Petit-Quevilly'i. Seal oli suur jalgpallistaadion ja selle taga kalmistu, mis suleti just siis kui me sealt läbi kõndida tahtsime. Ühe väiksema poe me siiski leidsime. Teistmoodi prantususe asju ei hakanud just plalju silma. Ostsin maapähklimaitselisi krõpse. Tagasitee kooli juurde kujunes aga plaanitust hoopis pikemaks. Eksisime ära ja kõndisime lõppkokkuvõttes pikalt koolimajast mööda. Õnneks leidus üks kena abivalmis prantsuse tüdruk, kes meid kooli juurde juhatas, kõndides meiega kaasa temale vastupidises suunas. Kõigepealt oli tervituskontsert, kus Johannes, Gladis, Larsen ja Evita mängisid koos teistega rütmipille. Sellele järgnes moesõu. Ka Johannes astus seal üles. Kahjuks oli seda üsna raske jälgida, sest istusime tagareas ja meie ette jäi post. Ülejäänud osa tervituskontserdist oli rohkem mõeldud prantsuse lastele ja nende vanematele, kui Comeniuse seltskonnale. Prantsuskeelne etendus mõjus koomilisena, sest ma ei saanud midagi aru, samuti polnud lava näha. Ühesõnaga tummfilm ilma pildita. Sellele järgnes õhtusöök. Meile pakuti erinevaid külmlaua suupisteid, salateid, kana ja hästi palju oli erinevaid kooke. Ka ajakirjanik oli kohal ja tegi meist foto kus Larsen hoidis Eesti lippu. Pidu jätkus Normandia piirkonna rahvatantsu ja nende laulude ning rahvariiete näitamisega. Edasi suundusid õpilased tantsusaali. Pärast keskööd jõudsime tagasi hotelli.
Reedene päev algas taas koolis. Vaatasime üheskoos ära multifilmi ja riikide esitlused nende veenädalast. Hispaanlased olid olnud taas väga põhjalikud, prantslased näitasid oma veeteemalisi plakateid, türklased rääkisid kuidas nad kooli tilkuvaid kraane parandasid ning vee säästmist propageerisid, itaallased rääkisid oma veesäästu voldikust. Andsime üle kingitused ja rääkisime edasistest plaanidest. Siis suundusime jalgsi tutvuma Grand-Quevilly'ga. Nägime nende linnavalitsuse hoonet ja sealt edasi jalutasime läbi rooside pargi. Võis vaid aimata kui ilus see suvel on, kui seal nii palju roose õitsele puhkeb. Pärast päris pikka jalutuskäiku jõudsime keskkooli juurde, et keha kinnitada. Sedakorda pakuti valgehallitusjuustu pirukat filo taignas, mis oli väga maitsev, ja mereannirooga. Pearoaks oli kana harikot ubadega ning magustoiduks õunapirukas. Tegemist on kutsesuunitlusega keskkooliga. Turvalisuse tõttu ei lubatud söögisaali lisada 4 lisakohta ja seega ei saanud prantsuse õpetajad seal lõunat süüa. Eestis vist veel nii karm olukord eurodirektiividega pole, aga samas oli ruum sellise suure seltskonna jaoks tõesti suhteliselt väike.
Tänavatel suitsetatakse väga palju ja see hakkas ka kooli ees silma. Siis sõitsime metrooga, tõsi pigem trammiga, Roueni kesklinna. Sealne arhitektuur oli teistsugune, natuke nagu Saksamaal oma ülevärvitud palkidega välisseinades, natuke nagu Hollandis oma amsterdamlikult kitsaste korrusmajadega. 19-aastane Jeanne d'Arc põletati Rouenis 30. mail 1431. Place du Vieux Marché väljakul, tema hukkamispaiga juures oli suur rist ja suur kaasaegne kalakujuline katedraal, mis pidavat meenutama Viikingite laeva. Aastaid tagasi kui selle katedraali ehitamiskava avalikuks tehti, olevat see lausa skandaal olnud, aga nüüd on inimesed sellise nurgelise (üsna koleda, olgem ausad) hoonega harjuda jõudnud. Samuti nägime 16. sajandist pärit astronoomilist kella Gros Horloge. Ilm oli muutumas ühe jahedamaks, tuulisemaks ja vihmasemaks. Roueni Notre Dame´i katedraal oli nii jahe, et seal ei suutnud kaua olla, kuigi see oli väga võimas ja kena hoone. Nagu Kevade filmis "tagumik jäi naks ja naks lava külge". Claude Monet on maalinud sellest hoonest mitmeid pilte. Katedraali on maetud Richard Lõvisüdame süda ning William I ( Duke of Normandy) maine keha. Seista selliste kõrgete võlvide all tekib tõesti tunne kui väike ja tühine üks inimene universumis on ja tundub väga loogiline, et meie teid ja valikuid määrab midagi enamat kui ühe inimese isiklik tahe. On see kokkusattumus, õnn, vedamine, karistus, karma võlg, jumala tahe... kuidas keegi nimetab. Õpilased kasutasid vaba aega omal moel, mina ja Meeli otsustasime kohvikus ühe cafe au lait juua. Kogu selle reisi vältel soovisin saada rohkem informatsiooni nähtud kohtade, hoonete ja ajaloo kohta. Seda vajadust ei rahuldanud ka valik raamatupoodides – ka turistidele mõeldud kohtades oli raske leida ostmistväärt raamatuid inglise keeles.
Laupäev oli Normandia bussieksursiooni päev. Ilm oli suurepärane, soe, tuuletu ja kevadine. Puud olid jõudsalt rohelist värvi võtmas ja nartsissid õitsesid. Esimene peatus oli Honfleuri nimelises kalurikülas. Tegelikult oma 8000 elanikuga oli see ikka linnamõõtu asula. Majad olid kaugemalt vaadates nagu filmivõtetel, papist. Pole imekspandav miks see kant aegade jooksul kunstnikke lummanud on. Hoonete ja laevade peegeldus sadamakai ääres oli võimas. Samuti olid idüllilised sealsed kitsad tänavad oma poodide, galeriide ja kohvikutega, justkui kutsudes ka selliseid inimesi maalima, kes pole ammu pintslit peos hoidnud. Sealne puidust Sainte-Cathedrine kirik on suurim puukirik Prantsusmaal. Kuna oli turupäev, siis rahvast oli liikvel palju. Kõndisime Meeliga mööda erinevaid tänavaid ja piilusime nurgatagustesse ja hoovidesse. Rikkusin munakivitänavatel oma saapad ära, aga vahel on emotsioonid tähtsamad kui üks paar saapaid.
Edasi jätkus me sõit üle Seine' i jõe mööda Pont de Normandie 2,143-meetrilist silda. Kui see sild 1995. aastal valmis sai oli ta suurim omalaadsete seas. Umbes 70 kilomeetri kaugusel oli 200 000 elanikuga Le Havre. Meeli hakkas ootamatult laulma meremeestest ja Le Havre kuumadest öödest. Tegemist on olulise tööstuslinnaga ning Marseille järel suuruselt teise sadamalinnaga Prantsusmaal. Sealne arhitektuur meenutas Rumeenitat või Bulgaariat, ehk isegi Venemaad, ja sellele oli ka põhjus, sest teises maailmasõjas pommitasid sakslased linna sisuliselt maatasa ning ülesehitamisel kasutas arhitekt Auguste Perret just tolleaegset arusaama modernsest linnast. 1995. aastal lisati 133 hektarit kesklinnast UNESCO nimistusse, et kaitsta ja väärtustada selle piirkonna omanäolisust. Prantsuse õpetajate sõnul oli sealne trammiliin ja jalgpallistaadion viimase aasta tegu, nemad polnud seda näinud. Eesti rühm otsustas üherööpmelise trammiga mäe otsa sõita, et vaateid linnale nautida.
Siis oli väike segadus lõunasöögiga, aga lõpuks lahenes kõik.
Järgmine peatus oli Etretati nimelises väikeses linnas ranniku ääres. Sealsed tumepruuni värvi puidust majad meenutasid 200-aasta taguse olustikuga vesterne. Rannik oli väga ilus - hall kivine rand, sinine vesi ja lubjakivist kõrged kaljud. Ühe kalju otsas oli üks väike puukirik. Lootsin, et me saame sinna üles kõnida, kuid mulle öeldi, et pole piisavalt aega. Lõppkokkuvõtes olid eestlased esimestena bussi juures ja ootasime teisi pool tundi ja oleks vabalt seal kiriku juures ära käinud. 1927. aastal nähti just Etretatis viimast korda lennukit Valge Lind enne kui see müstiliselt Atlandi kohal kadunuks jäi. Selle lennuga üritati esimest korda lennata vahemaandumiseta Pariisist New Yorki.
Laupäevase õhtusöögi olid prantslased organiseerinud nii, et õpilased läksid prantsuse perede juurde sööma ja õpetajad üheskoos Roueni restorani. See oli hea mõte ja võimaldas õpilastel rohkem prantsuse eluolu kogeda. Meie õhtusöök oli kohviku tüüpi restoranis. Sealne kelner osutus vaatamisväärsuseks omaette. Ta tutvustas toitu, selle valmsitamisviisi ja koostisaineid väga entusiastlikult võttes kohati lausa oma keha appi, et näidata millisest veise osast roog valmistatud on. Mina valisin eelraoks porgandisupi. Tegemist oli kuivainete purgis serveeritud leige supiga, mis koosnes natuke vahtu löödud rõõsast koorest, põhjas oli heleoranz kiht vaevutajutava porgandiga. See oli huvitav, aga pigem võis seda nimetada aperitiiviks, mida lusikaga juua. Pearoaks valisin 22 tundi hautatud veiseliha, prantsuse friikatega. See oli maitsev, aga ei midagi erilist. Magustoiduks valisin creme brule, mida vist iga prantslane hästi valmistada oskab. Meie kokk oli kindlasti sel juhul prantslane.
Pühapäeval kell 8 alustasime sõitu Pariisi. Ilm oli väga külmaks läinud. Kohalikud uudised näitasid valget lumevaipa põhja piirkondades ja kaost liikluses. Väikebuss viis meid kenasti hotelli ette. Kuna olin broneerinud ühe kõige odavama hotelli, mis internetis silma hakkas, siis ei osanud eriti midagi sellest hotellist oodata. Tegelikult osutus "Perfect Hotel" tõesti omal moel perfektseks, sest see oli metroole lähedal, voodi ja padi olid mugavad, tuba oli värskelt renoveeritud, ilus ja puhas, lisaks oli seal atmosfäär, mida tüüpilistest rahvusvahelistest hotellikettidest ei saa. Meie kohvrid aitas ära panna ammu pensioniea ületanud prantsuse portjee. Samuti serveeris meile hommikusööki üks vanem prantsuse härrasmees. See hakkab üldse prantsuse restoranides ja kohvikutes silma, et teenindajateks pole verinoored näitsikud, vaid tihti eakamad härrasmehed. No kui kohvitass enamasti 5 eurot maksab, siis võib sellest ka aru saada. Türgi grupp peatus samas hotellis ja nii suundusimegi Pariisiga üheskoos tutvuma. Kõigepealt sõitsime metrooga Pere Lachaise´i surnuaeda. Kuna aega oli meil natuke üle tunni, siis soovisin väga Eduard Wiiralti ja Oscar Wilde' i haudu üles leida, aga meil polnud korralikku kaarti ning ma ei tahtnud grupist eraldi ka uitama minna. Nii õnnestuski meil üles leida vaid Balzaci, Flauberti ja Fredric Chopini haud. Edasi sõitsime metrooga Notre Dame´le lähimasse jaama ning kõndisime üle Seine´i. Järjest rohkem tundus kuidas me polnud ilmale vastavalt riides. Notre Dame´i vastas käisime lõunat söömas - sibulasuppi ja creppe. Notre Dame oli ilus ja võimas nagu ikka. Sisenedes kuulsime sünget ja väga võimast orelimängu. Tüdrukud olid rohkem huvitatud suveniiride jahtimisest. Edasi kõndisime mööda Seine´i Louvre´i poole. Minu poole pöördus üks mustlastüdruk, kes palus allkirja pimedate ja kurtide laste toetuseks ja kui ma mitmeid kordi olin talle öelnud, et ma ei anna mingit allkirja, hakkasid äkki suveniiridemüüjad kisama, teda ära ajama ja käskisin mul kotti kontrollida kas kõik on ikka alles. Siis sain aru, miks ta seda allkirja küsis. Kui esimesel korral Pariisis olles olin hädas nende Eiffeli kujude müüjatega, siis nüüd olin targem ja vältisin igasugust silmsidet nendega. Karm niiviisi inimestest mööda kõndida, aga ma leian, et neil pole mingi õigust meie jalutuskäiku pidevalt segada. Louvre's veetsin aega raamatupoes, õpilased käisid Mona Lisat vaatamas. Kõndisime kogu maa Louvre´i juurest üle Concorde ´i väljaku Champs Elyseele. Andsin õpilaste soovile alla ning nõustusin McDonaldsis kohvi jooma. Suhteliselt räpane ja lärmakas McD keset Euroopa kõige kallimate hindadega korterite seas. Sellist meeldivat kogemust nagu eelmisel korral, et istuda hubases kohvikus ja vaadata kuidas inimesed (stiilsed prantsuse naised) ja aeg sinust mööda käib, ma sel korral ei saanud. Triumfikaare juures käis parasjagu mingi tseremoonia, tundmatule sõdurile pandi pärgi ning mundrites sõjaveteranid olid lippudega reas. Tasapisi hakkas pimedaks minema ning Champs Elysee süttis tuledemerre. Sealt läksime metrooga Eiffeli torni juurde. Jaheda ilma tõttu oli rahvast vähe ja pidime piletisabas ootama vaid 15-20 minutit. Sõitsime mõlemad korrused liftiga, vaated tuledesäras Pariisile olid lummavalt ilusad. Ikka läks mõte sellele, et kogu selle luksuse keskel on seal linnas peidus väga palju vaesust, oma lootuste ja ootustega mujalt sisserännanud inimeste meeleheidet ja allaandmist, nagu suurlinnades ikka. Ja et sellega igapäev toime tulla, siis ka palju ignoreerimist ja eelarvamusi. Meelde tulid varemloetud katked Edith Piafi elust, Hüljatud... Kuna külm oli kontidest ikka täielikult läbi võtnud suundusime kohe pärast Eiffelit hotelli. Hea oli sooja voodisse pugeda. Lugesin edasi raamatut “Paris Wife” Ernest Hemingway ja tema naise elust Pariisis.
Esmaspäeva alustasime taas vara, kell 7.30 sõime juba hommikust, et enne lennujaama minekut natuke ka Montmartre piirkonnaga tutvuda. Ilm oli sompus ja vihmane. Kõigepealt jalutasime Sacre Couvre ´i juurde. Kummaline oli see, et seal oli vaid kümmekond inimest. Üks mees korjas ärapõlenud küünlaid ja ütles mulle inglise keeles: "Sul on väga vedanud, et sa siin kirikus oled. Mina olen siin koristaja ja ühel päeval juhtus siin ime - ma sain jumalast pärit verepleki ära pühkida, seepärast oled sina ka väga õnnistatud." Ma naeratasin ja suundusin edasi. Raha ei andnud. Küll, aga tunnen ma alati vajadust raha kirkusse jätta, sest usklike kogukonnad kõikjal vähenevad ja selliste kirikute ülelapidamine jääb üha enam turistide hooleks. Esimest korda tabasin end korjanduskarpe vaadates küüniliselt mõtlemas, et huvitav kui palju nendes arvukates korjanduskarpides olevast rahast tegelikult ka kiriku säilitamiseks läheb. Raha andsin ikkagi.
Kuna aega polnud taas väga palju, püüdsin meie seltskonda viia neid tänavaid mööda, kus ka midagi põnevat vaatamiseks. Kahjuks ei leidnud ma üles seda kohta kus prantsuse kirjaniku ja humorist Marcel Aymé kuju seina seest välja tuleb, küll aga jõudsime armastuse seina juurde ja nägime Moulin Rouge´i maja. Ühel tänaval kõndis meist mööda mees, kes oli justkui pärit aastast 1813 - selline villane lai sinine mantel oli seljas ja mehel prantslaslikult tumedad lokkis juuksed. Kohe tuli meelde Jean Valjeani osa täitnud High Jackman.
Teel lennujaama tulid metroosse hispaanlased, laulsid ja mängisid kitarri. Kohalikud ei näidanud üles mingit vaimustust sellise hilishommikuse muusikalise vahepala suhtes.
Tagasilend oli vahejuhtumisteta. Lume tõttu jäi osa lende hiljemaks ja ka meie jõudsime 40 minutit plaanikohasest ajast hiljem. Neli tundi ootamist Münchenis läks kiiresti. Lufthansa jagab endiselt tasuta sooje jooke ja annab jätkuvalt endast parima, et saksa kvaliteet ei muutuks vaid pelgalt sõnakõlksuks.
Prantsusmaal ja Münchenis veedetud päevad tundusid heas mõttes väga pikad. Eestist eemalolek tundus nädalatepikkune. Prantsuse õpetajad olid näinud omajagu vaeva meie vastuvõtmisega ning suured tänud neile. Meie reisiseltskond oli vahva ning kõik sujus kenasti. Meeli, Evita, Liisbet, Gladis, Larsen ja Johannes - Merci!
